Kirke Kangro: mis kasu on kaasaegsest kunstiharidusest

Kirke Kangro. Foto: Andres Tammsaar

Meil tuleb üha uuesti küsida ja vastuseid leida sellele, miks on kunsti vaja. See vist ongi hea, see vist ongi kunsti suur saavutus, et tal on mingil kombel õnnestunud pidevalt lõplike vastuste eest ära libiseda, edasi libiseda, kirjutab kunstnik ja EKA vabade kunstide dekaan Kirke Kangro. 

Eesti Kunstiakadeemia sai oktoobris 105-aastaseks. Olin sel ajal paari kolleegiga Dublinis EKA asju ajamas ja jäin suurejoonelisest peost ilma – sotsiaalmeedia piltidelt võis näha, et kohal olid rahvusvahelise kunstimaailma esimese klassi staarid (näiteks EKA audoktori kraadi saanud feministlik kunstiteadlane Griselda Pollock ja arhitektuuriloolane Reinhold Martin), suur hulk lähikonna parimaid kunstnikke, arhitekte, disainereid ja kunstiteadlasi. Võbelevas peomelus paistis ka poliitika- ja majandustegelasi.

Erinevatest riigikordadest läbi tulnud ja mitu korda nime vahetanud Eesti Kunstiakadeemia on igati elus ja õitsvas eas; ta on natuke vanem kui Eesti Vabariik. See ilus positsioon – pikaealine (vanuselt kolmas riiklike kõrgkoolide seas) ja asub kõige värskemas ülikoolihoones – võiks tekitada rahuliku tunde, et kunstil on siinses kultuuris kindel ja hinnatud koht.