Alar Varrak pole harjunud Venemaa liiga lihtsa korvpalliga

Alar Varrak poseerib Iževskis koos Andrei Derjabini portreega. Derjabin asutas 19. sajandi algul kuulsa Iževski relvatehase, mis tänapäeval toodab Kalašnikovi automaate ja muud relvastust. Foto: Jaanus Piirsalu

«Vabalt võin jõuludeks juba kodus olla,» tunnistas Venemaa korvpalli Superliigas mängitava stiiliga raskelt kohanev treener Alar Varrak. Tema juhendatav Jekaterinburgi Ural on liigas võitnud kuuest mängust vaid ühe.

«Ega ma tea, aga kindlasti ei ole nad väga pika süütenööriga,» vastas Varrak eelmisel neljapäeval Postimehega vesteldes küsimusele, kui kaua Urali juhtkond kaotusi talub. Järgmisel päeval tuli veel üks allajäämine: Udmurtia pealinna Iževski meeskonnale 74:82. Tänase seisuga jagab Varraku võistkond 16 meeskonna hulgas 13.–15. kohta. Eile tuli karikasarjas kodus tunnistada Sverdlovski oblasti Revda paremust lausa seisuga 82:49.

Muutuste tegemiseks vähe võimalusi

Palju variante mängu muutmiseks Varraku sõnul pole. Superliigas (kõige tugevam ainult Venemaa meeskondadest koosnev liiga, VTB liiga tiimid seal ei mängi) tohib võistkonnas olla vaid kuni kaks välismaalast ja neid pole võimalik välja vahetada. Samuti pole kuskilt võtta vabu Vene passiga mängijaid, kes suudaksid mängu paremaks muuta. Kolmas variant ongi treenerivahetus. «Kui asjad ei lähe, nagu vaja, siis vaadatakse ikka treeneri poole. See on reaalsus,» nentis Varrak.

«Kaks vooru enne Iževskit mängisime tegelikult väga hästi. CSKA duubli vastu viskasime näiteks 22 vabaviset mööda (49st tabas 27 – toim), mängu kaotasime seitsmega. Enne seda kaotasime