Juhtkiri: keegi on end nurka värvinud

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Olukord on põhimõtteline: EKRE on juba pidanud järele andma, ei rohkem! Maaeluminister Mart Järvik jääb ametisse, sest tema vastu on sepitsenud vandenõu opositsioon, meedia ja prokuratuur pealekauba. Ja partnerid on nõus. Jätkatakse üheskoos.

Kas selline seis valitseb Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsuskoalitsioonis? Hoolimata asjaolust, et maaeluministri huvide konflikt on üha selgem või et kolmandik valitsusest on seadnud kahtluse alla prokuratuuri sõltumatuse. Kas justiitsminister Raivo Aeg ja peaminister Jüri Ratas on sellega nõus? Pärast eilset on sellele raske vastata.

Ühtpidi läksid Järvik ja Ratas lahku nagu sellistel juhtudel juba kombeks: arutame ja uurime, õhkkond on töine – ehkki tõsi, kahtlusi Järviku suhtes Ratas seekord ei hajutanud.

Ja ongi ilmne, et Järvik pole rääkinud avalikkusele tõtt. Õieti tunnistas seda Ratas ise, kui lausus eile päeval, et teema oli üleval juba kevadel. Jääb mõtiskleda, miks see asjaolu vahepealsetel kuudel kabinetis oluline ei tundunud ja kas maaeluminister on PRIA tööd tahtlikult või tahtmatult pidurdanud.

«Ma olen minister,» oli ainus, mida Järvik ise eile õhtul ütles. Ilmselge, miks. Kui rahandusminister Martin Helme andis enne kohtumist mõista, et ilma Järvikuta pole ka valitsust, polnud ju Ratasel suurt mänguruumi.

Peaminister rõhutas enne kohtumist, et Järviku vastused ei pea olema ainult juriidiliselt korrektsed, vaid ka igatpidi näima korrektsed. Kuivõrd edasine plaan näeb ette oma ministeeriumi kantslerist vabanemist, on asi praegu näilisest korrektsusest kaugel.

Kantsleri tagandamise otsustab siiski valitsus tervikuna, mistõttu on partneritel võimalus olukorrale hinnang anda. Küsimus on siinkohal ju selles, kas Illar Lemetti käitus valesti, kui avaldas kirjavahetuse, millest ilmnesid Järviku, Urmas Arumäe ja Soosaarte seosed. EKRE nõudmistele järele andes saadetakse just selline signaal.

Ratas ütleb praegu, et vähemasti neljapäeval seda küsimust päevakorda ei võeta.

EKRE on olnud seni ainus, kelle tahe on alati peale jäänud, ja Ratas lubab nüüdki pingutada selle nimel, et koalitsioon püsiks.

Märksa raskem on hinnata, kui kaua on partnerid nõus sellise dünaamikaga suhet hoidma. Kui lähtuda senisest kogemusest, siis muidugi veel mõnda aega. Peaminister ja Isamaa on ainuüksi viimastel kuudel neelanud alla politsei- ja piirivalveameti juhi ametist kangutamise katse, nõustunud EKRE vetoga riigi peaprokuröri nimetamise üle ning nüüd leppimas ka sellega, et EKRE ministritele kehtivad teised standardid kui seni tavaks.

Kahtlemata on Jüri Ratas raskes seisus, sest siiani peab ta erakonna seeski ikka ja jälle põhjendama, miks üldse selline valitsusliit loodi. Olukorras, kus EKRE hea maitse piiri üha nihutab, muutub see aina raskemaks. Nõnda ongi ehk märgiline, et avalikkus eile päris vastuseid ei kuulnud.

EKRE on olnud seni ainus, kelle tahe on alati peale jäänud, ja Ratas lubab nüüdki pingutada selle nimel, et koalitsioon püsiks. Paraku on selle hinda üha raskem arvutada, kui kõik on end oma avalike seisukohtadega nurka värvinud.

Selle nädalaga saab selgemaks, kust Ratase ja Isamaa taluvuspiir jookseb. Ja kas EKRE on valmis seda austama. Kõik on peaministri kätes.