Karmo Tüür: Brexit ja Šoti faktor

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Miski pole igavene siin (poliitilises) maailmas, riigid ja liidud tekivad ja lagunevad, kirjutab kolumnist Karmo Tüür. 

Oletame, et juhtub kolm sündmust. Esiteks, Brexit toimub ja Ühendkuningriik lahkubki Euroopa Liidust. Teiseks, sellele järgneb Šoti iseseisvumine ja kolmandaks liitumine ELiga (mida tihti ekslikult nimetatakse «ELi liikmeks jäämiseks», kuid sisuliselt tuleb uuel riigil hakata asju ajama nullist).

Mis sellega seoses muutub?

Ärme anna neile sündmustele hinnanguid, et nad on halvad või head. Ärme püüa lahti rääkida, kuidas need asjad juhtuda saavad ja kas neil on omavaheline, veelgi enam põhjuslik seos. Võtame selle muutunud olukorra lihtsalt lähtepunktiks.

See võib esmapilgul tunduda kummaline, aga muudatusi tuleb vaadelda vähemalt viiel tasandil. Aga kõigest järgemööda ja liigume n-ö seestpoolt väljapoole. Proovime põgusalt hinnata, kes kaotab ja kes võidab.

Esiteks. Kõigepealt Ühendkuningriigi sisemine tasand ehk Šotimaa iseseisvumine. Nii London kui Glasgow kaotavad eelkõige seetõttu, et tuleb alustada pikki, mahukaid ja ressursse neelavaid läbirääkimisi selle üle, kuidas edaspidi omavahelisi suhteid korraldada. Šotimaa pikemas perspektiivis samas pigem võidab, sest EL on ilmselt aldis andma talle soodsaid (taas)liitumistingimusi, et tõestada oma atraktiivsust ja anda ninanipsu brexitööridele.

Teiseks. Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu tasand. Mõlemad pooled kaotavad, kuna peavad jällegi kulutama inim-, aja- ja finantsressursse uute reeglite paikapanemisele, rakendamisele, kontrollile, lõpututele kohtuprotsessidele jne.

EL kaotab samas suhteliselt vähem (vähemalt lühiperspektiivis), kuna tema ressursibaas on suurem. Ühendkuningriik võib teoreetiliselt kunagi hiljem ka võitma hakata, juhul kui tal õnnestub sõlmida mingid vormilt hiilgavad ja sisult toimivad asenduslepingud nt USA või Hiinaga.