Urmas Jaagant: poliitilised liblikauurijad

Urmas Jaagant. Foto: Madis Sinivee

Viimasel ajal näeb ja kuuleb järjest enam vestlusi, kus juba üsna algusfaasis jõutakse selleni, milline on kellegi konkreetse inimese või sotsiaalse grupi maailmavaade.

Mõned inimesed näivad olevat teinud sellisest määratlemisest endale lausa midagi hobilaadset. Nagu poliitilised liblikauurijad torkavad nad inimesed maailmavaatenõelaga läbi ja paigutavad kindlasse kasti. Kui sobivat kasti ei ole, mõtlevad välja uue.

Nagu teistegi hobide puhul, on ka poliitilistel liblikauurijatel erinevate eesmärkidega harrastajaid.

Ühtesid huvitab uute liikide avastamine. Eile kohtasin määratlust liberaal-konservatiiv... või oli see vastupidi. Igatahes olla neid Eestis vähe. Ei oska vaielda, aga nüüd on ka neil oma kast, kuhu paigutuda.

Teisi huvitab populatsioonide suurus. Kas rohkem on liberaale või on rohkem konservatiive? Kuidas on nende populatsioon ajas muutunud, mis on trendid ja mida on oodata tulevikult? Kumb jääb evolutsioonis peale?

Kolmandaid huvitavad eri liikide levialad. Kas konservatiivid elutsevad riigikogus või liberaalid ajakirjandusmajades? Kas sotsid eelistavad tegutsemispaikadena pubisid või hoopis restorane? On liberaalid pigem linnas ja konservatiivid maal? Kõike seda saab paikvaatluste ja hoolika kaardistamisega tuvastada.

Kas konservatiivid elutsevad riigikogus või liberaalid ajakirjandusmajades? Kas sotsid eelistavad tegutsemispaikadena pubisid või hoopis restorane?

Ennekõike on aga oluline määratlus paika saada. Mõned kontrollküsimused vestluse alguses, siis nende põhjal isendi paigutamine õigesse kasti ning edasi on juba selge, kuidas temaga tuleb vestelda päriselus või sotsiaalmeedias. Sest millisele uurijale meeldiks segadus, kus midagi võib olla nii üht kui teist või suisa mitut korraga.

Määratlemistuhinast haaratuid on aina rohkem, maailmavaate-bingo on uus trendimäng. Igasuguste selliste trendide esiletõusul võib lihtsasti tekkida küsimus, et miks. Miks seda vaja on, mis on sellest kasu? Aga alati ei saagi kõike kasuga mõõta. Inimeste hobidest ongi vahel keeruline aru saada. Miks küll kulutatakse raha, aga eelkõige oma vaba aega mingitele asjadele ja tegevustele?

Tuleb mõista, et meil kõigil on oma veidrused, oma tegevused, mis aitavad meil maailma enda jaoks korrastada või seda hoopis huvitavamaks teha. Mõnele lihtsalt meeldib teadmine, et ta tundis pimedas vastutuleva automargi ja -mudeli ära puhtalt esitulede valgusvihu järgi. Lõpuks on ju oluline, et hobitegevus pakuks naudingut ning teeks tuju ja olemise heaks. Sest et... teeb ju?