/nginx/o/2019/11/11/12729983t1h34d0.jpg)
Teadlased on välja arvutanud, et omandamata jäänud kesk- või kutseharidus läheb Eestile maksma 1,4 protsenti SKTst. Möödunud aastal tähendas see Eestile 364 miljonit kaotatud eurot aastas.
Tellijale
Heli Aru-Chabilan: isiklik õpirada koolistressi vastu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurim osa sellest kahjust tuleneb sellest, et kesk- või põhihariduseta inimesed teenivad vähem ja maksavad vähem makse. Ühiskonnale on aga kasulikum, kui inimesed leiaksid kutsumuse hariduse omandamiseks ja enese realiseerimiseks. Hariduspoliitika kujundamise üks eesmärk peab olema see, et inimesed oleksid õnnelikumad ja ühiskondlik kaotus seeläbi väiksem.
Lapsed õpivad eri viisil ja tempoga. Neil on erinevad huvid ja tugevused. Ent millegipärast valitseb ikka veel vana õpetamisdoktriin, mis jagab õpilased gruppidesse sünniaasta järgi ning tunniplaani alusel saavad kõik võrdselt aega kokkulepitud õpitulemuste saavutamiseks. Klassid on suured, õpetajaid vähe, töökoormus on suur ning personaalseks lähenemiseks ei jää sageli aega. Ühiskonna ja lapsevanemate ootused samal ajal on kõrged. Kooli- või tööstressi kogevad mõlemad, nii õpilased kui ka õpetajad.
Iga noor ei leia oma võimetele ja huvidele vastavaid edasiõppimisvõimalusi. Koolitee poolelijätmise põhjused võivad olla erinevad, kuid õppe sisu ja metoodika varieerimise abil saaks vähendada paljude õpilaste koolistressi, aidates leida üles konkreetse õppija tugevused ja arenguvõimalused. Motivatsiooni hoidmiseks on vaja eduelamust ning rõõmu uute teadmiste ja oskuste omandamisest.