Martin Ehala: ainult õhinapõhinast ei ela ära

Martin Ehala. Foto: Konstantin Sednev

Õhinapõhin on uudissõna, mis pakuti paar aastat tagasi välja Tartu ülikooli eetikakeskuse uudissõnade konkursile, kus otsiti Eesti elustiilisõna.

Seletava sõnaraamatu järgi on õhin «innustunud ja elevil olek, ind ja elevus, innustus», vt näiteks armuõhin, loomisõhin, mänguõhin, ostuõhin, tantsuõhin, tööõhin. Õhinapõhin on sõna leiutajate definitsiooni järgi «kõikehõlmav tuhin, kange tahe midagi erakordset ära teha, korda saata midagi sellist, millest maailm saaks paremaks. Tähtis on ka koostegemise rõõm». See definitsioon ei ole siiski täpne, siit puudub põhina pool.

Täpsemalt on õhinapõhin elustiil, mille puhul inimene on hõivatud ühiskondlikult kasuliku tegevusega, mille eest palka ei maksta või kui makstakse, siis vähe ja enamasti mustalt. Selline elustiil ei ole loomulikult midagi Eestile ainuomast. Näiteks juba vene etnoloog Lev Gumiljov tõi välja oma etnogeneesi teoorias, et rahvuse arengu liikumapanev jõud on nn passionaarid – inimesed, kes õhinapõhiselt pühendavad oma energia ja tegutsemiskire ühiskonna teenistusse, isegi kui neile selle eest ei maksta ja mõnikord isegi siis, kui selle eest võib sattuda Siberisse.

See, et me praegu elame vabas riigis, on ilma igasuguse kahtluseta õhinapõhise tegutsemise tagajärg. Just tänu taidlejatele, kes käisid koori- ja orkestriproovides, rahvatantsu harjutustel, naerutasid inimesi taidlusteatris, võttis meie vabanemine laulva revolutsiooni kuju. Laulu- ja tantsupeotraditsioon on olemuselt hästi kokku harjutatud rahvaliikumise vorm. See on nagu muusikaga relvastatud rahvaarmee, mille üksused käivad vähemalt korra nädalas koos harjutamas ja mis regulaarselt iga viie aasta tagant koguneb suurõppusele, et üle kontrollida oma pehme jõu mõju. Et kui vaja, siis rakendada see suurte eesmärkide saavutamiseks, nagu juhtus laulva revolutsiooni ajal.