Egge Kulbok-Lattik: huviharidus vajab tervikvaadet

Huviõpetaja liigitamine noorsootöötajaks pisendab õpetaja erialase vilumuse tähtsust. Pildil Tartu 2. muusikakooli klaveriõpetaja Jelena Panchenko. Foto: Margus Ansu

Kultuurisotsioloog Egge Kulbok-Lattik analüüsib huvi- ja kultuurihariduse olukorda Eestis, tõdedes, et valdkonna areng kannatab institutsionaalse killustatuse ning muusika-, tantsu- ja kunstiõpetajate ebapiisava tasustamise tõttu.

Eesti ajalooliselt tugev kultuurihariduse traditsioon on praegu ohus. Üks ohu allikaid on valdkonna killustatus, mis aina süveneb riikliku tervikvaate ja vastava poliitika puudumise tõttu. Killustatust süvendab terminoloogiline segadus: huvihariduses töötavad tantsu-, näitemängu-, muusika- või muude loominguliste oskuste õpetajad pole seaduse silmis mitte pedagoogid, vaid noorsootöötajad, kelle kvalifikatsiooninõuded ja tasud on hulga madalamad. Nii on raske näha, kuidas haridusstrateegia ideed iga inimese võimete väljaarendamisest individuaalsete õpiteedega saaks realiseeruda.

Taasiseseisvunud Eestis on huviharidusega seonduvad teemad antud kohalike omavalitsuste hallata (vt seadust), mis on loonud erinevate kildudega mosaiigi: on omavalitsusi, kus huviharidus on väga hästi korraldatud. Riigi tegevused huvihariduses on pihustunud mitme ministeeriumi vahel: riiklik huvihariduse lisarahastamise mudel töötati välja kultuuriministeeriumis, rakendab seda aga haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) noorsootöö valdkonna rakendusasutus Eesti Noorsootöö Keskus.

Isetegevuse võlu

Mõistagi on noorsootöö väga tähtis ja huviharidusel selles töös ka kaalukas osa: kui noorena ei võimaldata inimestel eri eluvaldkondi tundma õppida, siis võib olla raskem leida üles oma kutsumus – loomupärastele eeldustele ja annetele vastav töö, mis teeb õnnelikuks ja pakub eneseteostust. Ka uuringud on näidanud, et see, keda on lapsepõlves õpetatud kunsti looma või mõne huvialaga tegelema, pöördub selle õnnelikuks tegeva praktika juurde hiljem tagasi.