Päevatoimetaja:
Marek Kuul
Saada vihje

Martin Laine: advokaatide moraalne kriis (5)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
«On kummastav, kuidas mainekad tippadvokaadid on juba aastaid uskunud vandenõusid prokuratuuri kättemaksuhimust ning sellega ajakirjandust ja täidesaatvat võimu lobistanud.»
«On kummastav, kuidas mainekad tippadvokaadid on juba aastaid uskunud vandenõusid prokuratuuri kättemaksuhimust ning sellega ajakirjandust ja täidesaatvat võimu lobistanud.» Foto: KIM HONG-JI/REUTERS

Advokatuuri on tabanud moraalne kriis.

Meil tegutseb advokaate, kes aitavad skeemitajatel varasid peita. Meil on vandeadvokaat, kes aitab kurjategijatel vanglast salasõnumeid saata. Meil on advokaat, keda süüdistatakse kuritegelikku grupeeringusse kuulumises. Meil on advokaat, keda kahtlustatakse kokkumängus kohtunikuga, ning nüüd siis advokaat, kes võib olla ministrile nõu andes teeninud hoopis võimalike kurjategijate huvisid.

Süütuse presumptsioon säästab enamikku neist, kuid ometi on suitsu liiga palju, et üldse mitte tõsisemaid järeldusi teha. Auväärse ja kõrgete eetiliste nõudmistega ameti maine on üle aastate madalseisus.

Kuidas kommenteerib advokatuur?

Organi esimees Jaanus Tehver avaldas hiljuti pahameelt, et politsei ja prokuratuur hoopis kiusavad, kui julgevad advokaatide büroosid läbi otsida. Sama seisukohta väljendas mullu eelmine esimees Hannes Vallikivi.

Näib, et kliendi-advokaadi konfidentsiaalsuse varjus seab advokatuur end seaduse silmis kõrgemale kui lihtinimese.

Kummastav argument, sest ka näiteks rahapesusüüdistuste tõttu läbi tuhlatud pangakontorites leidub kindlasti konfidentsiaalset kraami. Või vallavanemate ja linnapeade kabinetis. Tegelikult võib mis tahes valgekrae kontoriruumist arvatavasti leida infot, mida võõrad pilgud nägema ei peaks.

Pealegi on kummastav, kuidas mainekad tippadvokaadid on juba aastaid uskunud vandenõusid prokuratuuri kättemaksuhimust ning sellega ajakirjandust ja täidesaatvat võimu lobistanud. Olgu neid koledaid kahtluseid kerkinud esile üks, kaks, kolm, neli või viis, on põhjendus ikka sama: prokuratuur lihtsalt kiusab.

Peale oma õiguste suurepärase tundmise teavad räpased advokaadid sedagi, kuhu seaduse karm käsi ei ulatu.

Advokatuuri roll peaks olema end sellistest sigadustest distantseerida, selle asemel, et «süvariigi» vastu barrikaadidele joosta.

Rahvusvahelise uuriva ajakirjanduse organisatsiooni OCCRP asutaja Drew Sullivan nimetas intervjuus Äripäevale advokaate kurjategijate sõduriteks.

Mina nii karmilt ei ütleks, kuid tunnistan ausalt, et minagi pelgan kirjatsurana enim räpaseid advokaate ning mõistan, millel see seisukoht põhineb.

Peale oma õiguste suurepärase tundmise teavad räpased advokaadid sedagi, kuhu seaduse karm käsi ei ulatu. Laialdased teadmised, millega neid on õnnistatud, on sellisel kujul võimas ja ohtlik relv, millele minusugune lihtinimene eales vastu ei saa.

Eelkirjeldatu seabki advokaatidele ülisuure moraalse vastutuse, mida mitu advokatuuri liiget näib eiravat. Tahaksin uskuda, et sellise mõttemalli ja käitumisega advokaadid pole tegelikult normiks. Praegu selline kindlus paraku puudub.

Tagasi üles