Heiti Talvik – neetud poeet või märter

Heiti Talvik Foto: Erakogu

Heiti Talviku ristiemal Aino Kallasel oli piisavalt põhjust mõtiskleda oma ristipoja tuleviku üle: „Tahaksin nii kaua elada, et jõuaksin näha, mis kahe nendetaolise inimese (Elfriede ja Siegfried Talviku – V. K.) lastest kord saab: kas geeniused või vaimuhaiged“ (Aino Kallas, „Mu saatuse maa“, 1947, lk 111).

Siin peaksime vuristama üle Heiti Talviku stardipositsiooni: Vabadussõjast arstina osa võtnud tulevase eestikeelse Tartu Ülikooli professori poeg, ema poolt absoluutse kuulmisega, aga pisut eluvõõra klaveriõpetaja järeltulija. Ema jäi Heiti venna Ilmari ja õe Hellaga elama oma ema juurde Pärnusse, isa asus ennast teostama Tartu Ülikoolis. Heitlik Heiti õppis algul Treffneri gümnaasiumis, siis töötas kaevanduses Kohtla-Järvel ning lõpetas gümnaasiumi Pärnus ja astus Tartu Ülikooli. „Mamps“ ja „Paps“ pendeldasidki Ilmari päeviku põhjal Pärnu ja Tartu vahet ning Ilmari pidi „[ü]sna sageli vaksalis asjata Mampsi või Papsi ootama“.

Talviku kaasteeline Elsbet Parek on päevikusse märkinud, et kuna 9. novembril 1904 sündinud „Heiti oli juba noore poisikesena omasuguste uljaste elupõletajate seltskonnas kõiksugu rumalustega hakkama saanud, hoidis isa teda ülikoolis kõva režiimi all. Ja oma isa Heiti kartis. Professor Talvik oli ka huvitav tüüp /.../ Temast oli teada romantiline lugu, kuidas ta rootsi tantsitarist Maggie Grippenbergist sedavõrd vaimustus, et talle Rootsi järele sõitis. /.../ Tema enda naist peeti inetuks, ent ta oli haruldaselt musikaalne, absoluutse kuulmisega, kuid boheemlikult lohakas ja ebapraktiline“ (EKLA, reg 2015/122, IV).

Vend Ilmari (1909–?) oli kunstnikuhing, kelle gümnaasiumipõlve akvarellid said Pallases kiitva, sissesaamise künnise ületava hinnangu, aga ka jalgrattarändur, kelle säilinud reisipäevikus on kirjas tuhandeid läbitud kilomeetrid Eestis, Soomes, Rootsis, Lätis, Leedus, Saksamaal. Õde Hella (1907–1998), kes õppis kunsti Pallases ning tantsu Tallinnas ja Pariisis, kelle lühisõnumeid Pariisist avaldas 1927. aasta Postimees, kes valiti Pärnu rannamissiks, abiellus hollandlasest arhitekti Theodor de Haaniga, elas Hollandis, Taanis ja Rootsis ning tal oli kolm last: tütar ja kaks poega.

Kas pärast ema surma üksi Pärnusse jäänud Heiti vend Ilmari, kes „jäi kadunuks sõja lõpu päevil“ on näide nõukogudeaegsest klišeest, kuidas hakati nimetuks metsavennaks? Või viidi ta siiski Siberisse, nagu on arvanud õde Hella? Küüditatute andmebaasid vaikivad. Me ei tea. Nagu ei tea Ilmari luuletuste ja novellide saatusest, mille kaotsiminekut 16-aastane poiss oma päevikus pelgab: „Ma olen mures oma luuletuste ja novellide pärast, mis Tartu jäid ja [isa] ümberkolimisel kõige halvema osaliseks saand võivad olla. Oleks hea üle hulga aja neid lugeda“ (11. jaanuar 1925, EKLA, f 128, m 8:2).