:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/11/08/12724017t1h6c47.jpg)
Linnamüüride vahelt ja linna lähiümbrusest leitud loomajäänustest ja sellest, mida need meile keskaegse Tallinna kohta kõnelevad, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: pealinna karvaste ja sõralised harvad jäljed
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna arvukate arheoloogiliste uuringute käigus on maapõuest päevavalgele tulnud lugematu hulk mitmesugust ainest, alates müürijuppidest ja laevavrakkidest ning lõpetades sadade tuhandete esemekatketega. Suurt osa neist artefaktide ehk inimtekkeliste asjadena käsitletavaist leidudest on uurijad ühel või teisel moel käsitlenud. Tunduvalt vähem on aga tähelepanu pööratud ökofaktidele ehk inimühiskonnaga seotud looduskeskkonnale. Sellegipoolest pole põhjust sellele vähem keskenduda, sest mida kaugemale minevikku, seda enam sõltus inimese hea käekäik ümbritsevast loomastikust-taimestikust.
Sama kehtib ka 13. sajandi Tallinna puhul. Tärkavas linnaruumis oli muu hulgas tähtis koht loomadel-lindudel ning see kajastub üsna selgelt kaubalinna vanimais kihistustes: vahel ehitiste ja esemete, aga veelgi rohkem luuleidude näol, mis lähemal vaatlusel pakuvad palju enam teadmisi kui üksnes isendi liik, sugu ja vanus.
/nginx/o/2019/11/08/12724016t1h1aed.jpg)
Võtkem kas või Raekoja platsilt üles korjatud loomapealuu. See 13. sajandi keskpaiga kuivenduskraavi kohalt leitud emase kitse kolju võib laiemasse konteksti panduna pakkuda märgatavalt avaramaid tõlgendusvõimalusi. Ühest küljest võib see viidata lihuniku tegevusele turuplatsil, sest müügile toodud lihakeha tükeldati tavaliselt kohapeal, et liha oleks värske ja et ostja saaks soovitud suurusega tüki. Võimalik, et sarvikupea jäi pinnasesse kui kauplemisel tekkinud jääde. Teisalt pole välistatud, et kitsepea visati minema alles pärast seda, kui oli eemaldatud aju, mis leidis ühes loomanahkadega vajaliku toorainena tee parkali juurde – sama võib öelda ka Viljandi ordulinnuse 13.–14. sajandi leiukogumi kohta.[1] Ülejäänud luud-kondid läksid aga mõne teise käsitöölise (nt kammitegija) või huvilise (nt vilepillitegija) kätte, sest loomne ressurss kasutati enamasti maksimaalselt ära.
Mõistagi ei piirdu loomaluuleiud ainult turuväljakuga, vaid neid satub ette väga mitmesugustes oludes, peegeldades nii koduloomade pidamist kui ka kasutamist keskaegses linnas. Mitte asjata ei ole Tallinna vanimas linnaõiguses mainitud ka loomapidamist,[2] sest alles kujunevas linnas peeti igas jõukamas majapidamises oma kinnistul koduloomi. Põhimõtteliselt võimegi esimesi siinseid linnakodusid ette kujutada majandusüksustena, kus eluhoone naabruses asus loomalaut või varjualune, mõnel suuremal kinnistul isegi eraldi küün, kõnelemata maalapist krundi tagaosas, kus peenramaal siblisid ringi kodulinnud ning vahel ka valla pääsenud sead. Kulus aastasadu, enne kui see pilt muutus ning loomapidamine üha tihedamini kivihooneid täis pikitud kinnistute ja karmistunud heakorrareeglite tõttu linnasüdamest lõplikult välja kolis.
Ent mida on võimalik öelda Tallinna 13.–14. sajandi loomaluuleidude põhjal? Tuleb välja, et nii mõndagi, hoolimata avarama üldistuse puudumisest.[3] Eri seisustest linnaelanike laual oli eri liiki ja kvaliteediga liha. Nii võib seni kogutud andmestiku põhjal öelda, et üsna ootuspäraselt söödi ühiskondlikult kõrgemal positsioonil olnud majapidamistes rohkem kvaliteetliha kui varanduslikult vähem kindlustatuis. Üllatav pole seegi, et ulukiluuleidude arv on keskaegse linna alal pea olematu, sest jahipidamine kuulus eelkõige aristokraatia privileegide hulka. Seetõttu pole ime, kui kõrvutame omavahel Toompead, vanalinna ja eeslinna ning näeme, et üla- ja alalinna jõukamate kodude söögilauale jõudis tükk maad enam sealiha, samas kui eeslinnas oli Roosikrantsi tänava asula näitel lihapoolisest esiplaanil veiseliha. Kindlasti ei olnud lihakogused võrreldavad tänapäevastega, kuid ainuüksi toona minema visatud ja hiljem arheoloogilistel kaevamistel valikuliselt üles korjatud luuleidude põhjal on keeruline hinnata, kuivõrd igapäevaseks võib liha söömist 13. sajandi linnas pidada.
Kui ülal mainitud erinevused eri seisuste lihatarbimises võivad ehk tunduda iseenesestmõistetavad ka ilma arheozooloogilise uurimistööta, siis tegelikult leidub terve hulk nüansse, mis tulevad välja alles andmete süstemaatilise kogumise ja analüüsimise tulemusel. Üks selliseid on näiteks koduloomade päritolu. Nii nagu keskaegse linna inimpopulatsioon, ei olnud ka linnaloomastik ennast taastootev, vaid sõltus tagamaalt tulevast juurdevoolust. Nii ka Tallinna puhul, kuhu koduloomi toodi nii linna sarases asuvaist küladest kui kaugemaltki.
/nginx/o/2019/11/08/12724017t1h6c47.jpg)
Kuid suuresti ainult loodusteaduslike meetoditega saab kindlaks teha, et 13. sajandi linnamajapidamiste pudulojuste seas oli ka tunduvalt kaugemalt tulnud neljajalgseid, kes saabusid siia kas ümberasujate majavarana või isegi spetsiaalse kaubaartiklina, nagu näiteks strateegiliseks kaubaks peetud hobused. See on mõnevõrra üllatav, sest elusloomade transport käis pigem maateid pidi kui laevaga. Sellegipoolest on 13.–14. sajandi Tallinna jõudnud isendeid, kes oma harukordse välimusega võiksid esindada üle mere siia toodud elukaid – nagu näiteks paar neljasarvelist lammast, kelle algkodu võis asuda Skandinaavias. Küllap tasub ka tollaste lemmikloomade seast otsida kaugelt pärit koeri ja kasse, kõnelemata juba sel ajal peetud puurilindudest, kuid siin jääb ainult luude välisest vaatlusest väheks ning alles tulevased täppisteaduslikud analüüsid suudavad ehk selles selgust tuua.
/nginx/o/2019/11/08/12724018t1h7eb6.jpg)
Samas ei piisa ka ainult loomaluudele tähelepanu pööramisest, vaid nagu ikka, tuleb mitmekesisema minevikupildi saamiseks vaadelda kõiki allikaid koos: olgu need luud, kirjasõna või esemeleiud. Vastasel juhul võib mõni loomaliik justkui nähtamatuks muutuda, nagu näiteks hobune, kelle luid on linnapinnasesse jäänud haruharva, kuid eri liiki hobuseriistu on leitud üsna arvukalt nii Toompealt, all-linnast kui ka eeslinnast. Põhjust pole vaja kaugelt otsida: hobune oli võrreldes ülejäänud koduloomadega teises staatuses, teda väärtustati töö- ja sõjaloomana teistest enam. Usutavasti sai talle tänu sellele kristlikus ühiskonnas osaks erikohtlemine ning kiriku kehtestatud keeldude tõttu ei jõudnud hobuseliha toidulauale ega luud-nahk toorainena laiemalt taaskasutusse. Ja sestap peitub iga leitud ja seni leidmata loomakondi taga palju enamat kui üksnes umbluu.
1 Nt Arvi Haak, Eve Rannamäe, Heidi Luik ja Liina Maldre, Worked and unworked bone from the Viljandi castle of the Livonian Order (13th–16th centuries). – Lietuvos Archeologija, 38. Vilnius, 2012, lk 295–338.
2 Nt Lübecki õiguse Tallinna koodeks 1282. Transkribeerinud ja tõlkinud Tiina Kala. Tallinn 1998, paragrahv 68, 69, 82, 125, 126, 140, 151.
3 Seni ainus andmestiku võrdlev esitelu: Liina Maldre, Eesti keskaegsete linnade arheozooloogilisest leiumaterjalist. – Tartu Linnamuuseumi aastaraamat, 2007, 13, lk 29–39.