:format(webp)/nginx/o/2019/11/08/12723500t1hd8db.jpg)
Kui öelda, et kellegi looming näeb välja mustvalge, siis on see pisut hinnanguline ja mitte just kiitus. Texase bändi Cigarettes After Sex kohta see ei kehti. Slowcore’i ja dream pop’i lipulaev või pigem magamisvagun Cigarettes After Sex ongi taotluslikult must ja valge nii oma lavalise imago kui ka helikandjate kujunduse poolest. Must ja valge on pealegi väga ilusad värvid.
Selle, vahel nelikuna üles astuva trio boss, multiinstrumentalist Greg Gonzales ei kuulu nende hulka, kes laseksid sensuaalsetel impulssidel niisama raisku minna. Bändi teine album „Cry“ on täpselt sama autobiograafiline, autosugestiivne ja autoerootiline nagu nende omanimeline debüüt (2017). Mingil põhjusel meenub ühe tiirase taimetarga käsiraamat kirge turgutavast taimestikust, kus põhimõtteliselt oli üles loetud kogu floora. Tore oli lugeda, kuidas kadestusväärse libiidoga autor võis saada vägeva seksuaalse impulsi põhimõtteliselt kust tahes, kasvõi teepervelt nopitud suvalist takjajuurt närides, peenematest afrodisiaakumitest rääkimata.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)