Aja auk. Süntesaatorid, Miami ja kokaiinist rand

Don Johnson, Glenn Frey ja Philip Michael Thomas telesarjas «Miami Vice» (1984). Foto: Kaader telesarjast

Kuulun põlvkonda, kelle lapsepõlve integraalne osa oli telesari „Miami Vice“. Minuni ei jõudnud see sari küll päris 80ndatel nagu põhjaeestlasteni Soome televisiooni kaudu, vaid natuke hiljem, 90ndatel, aga jõudmata ei jäänud.

Reede õhtul kogunes meil pere tavaliselt televiisori ette ja hakkas „Miami Vice’i“ vaatama. Kui õigesti mäletan, kaotasid mu ema ja isa selle vastu peagi huvi, aga minu nädala üks teemante, võimalik, et ka ainus, oli reede õhtu just sellesama „Miami Vice’iga“. Oli, mida oodata.

Saabuski see hetk, see totaalne ja endasse­imav hetk: „Aktuaalne kaamera“ oma tavapäraselt steriilse informatiivse kulgemisega oli läbi saanud, nüüd toimus vakatus ja oli aeg saabuda pärisasjal, sellel substantsil, sellel popkultuursel ufol – elutuba tehti pimedaks ning ekraanil hakkas plaksuma Jan Hammeri Fairlight CMI süntesaator, mis kuulutas algustiitreid, ilmusid neoonvärvides kiri „Miami Vice“, bikiinides kõndivad tüdrukud, flamingod, kihutavad kiirpaadid, Ray Banid, Ferrari Testorossad, palmid ja valge või oli see roosa või hoopis sinine art déco arhitektuur. Perfektne popkultuurieskapism, kust kuulsin ka esimest korda sõna voodoo ja mis mingis mõttes hakkas varsti ka tüütuks muutuma, sest peaaegu igas osas ajasid peategelased Crockett ja Tubbs taga kokaiiniärimehi. Miami rannas olevat neil elektrilistel 80ndatel liiva asemel vedelenud kokaiin, on liialdusega neid aegu meenutatud.