Kaur Maran: tolmunud umbluu

Kaur Maran Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Esimene lugu. Veidi aega tagasi oli Tallinna Ülikoolis «kvantteadvuse»-teemaline konverents, kus välismaalt kohale toodud suur ja tähtis õpetaja pidi avama koos kohaliku «ülitajuriga» «kvantmaailmavaate, loovuse, kvantmeditsiini ja kvantettevõtluse» tagamaid. Laskumata üksikasjadesse, oli tegu selgelt umbluuüritusega, mida kinnitasid ka teadlased.

Kui tegin ürituse kohta loo ja pärisin ka korraldaja käest, kuidas nüüd niimoodi, sain vastuseks elementaarset teaduslikku sõnavara valdavale inimesele puhast jama, kuid kõike õigustati sellega, et «kvantmehaanika ongi uus teadus, mida meil siin Eestis veel vist ei mõisteta». Seda, et kvantfüüsika mõeldi välja 20. sajandi päris alguses ja on praeguseks bakalaureusetaseme tudengitele esimese kursuse materjal, ei tihanud härrale öelda.

Teine lugu. Sattusin hiljuti lugema ühe Eesti oma valdkonnas hinnatud majanduseksperdi sotsiaalmeedia seinal vahendatud teksti selle kohta, kuidas «NASA on lõpuks ometi tunnistanud, et suurim Maa kliima mõjutaja on Päike ja mitte džiibid ja fossiilkütused». Et Päike on suurim mõjutaja, on iseenesest ju niivõrd labaselt loogiline tõdemus, et ei oska esialgu reageeridagi – muidugi, ilma Päikeseta ei olekski ju meil mingit kliimat.

Küll aga läks lingitud teksti autor edasi sellega, et tutvustas lugejatele «kliimamuutuste looduslikuks põhjuseks» olevaid Milankovici tsükleid, mille olemasolu pidavat justkui kuidagi tõestama, et inimesel ei ole kliima soojenemisega ikka mitte kui midagi tegemist. Muigasin taas, kuna jällegi: tegemist on elementaarse loodusteadusliku hariduse osaga, mis ei lükka aga mingi nurga alt ümber praegu toimuvate kliimamuutuste inimtekkelisust.

Olge ettevaatlikud, kui midagi reklaamitakse kui «uue revolutsiooniliste avastuste» või «uue teadusena».

Klikkasin lahti artikli avaldanud veebilehe esilehe ning muidugi vaatasid sealt muu seas otsa autismi põhjustavad vaktsiinid, chemtrail’id ja maailmalõpu kuulutamised.

Mis on loo moraal? Olge ettevaatlikud, kui midagi reklaamitakse «uute revolutsiooniliste avastuste» või «uue teadusena». Teadus on oma loomult üsnagi konservatiivne ja ettevaatlik nähtus ja kui keegi väidab midagi väga laetut, tasub sellesse suhtuda skepsisega. Teaduses tõelisi revolutsioone tegevad avastused kipuvad olema niivõrd keerulised, et neist üldjuhul vähemasti alguses, kui need on veel tõesti revolutsioonilised, suuresõnalisi ja kõikelubavaid uudiseid pigem ei tehta.

Paha ei tee ka kõnealuse teema kiire guugeldamine ja kasvõi Vikipeedia sissejuhatava lõigu lugemine. Enamasti saab sealt üsna hea ülevaate, kas ja mida tõsiselt võtta ja mida mitte.