Kõik on sünge, aga saab minna veel süngemaks

Raul Kelleri teos «Tütarlaps kloaagis» KKEKi kureeritud näitusel «Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» EKKMi hoone ees. Foto: Mihkel Maripuu

November on selles mõttes ka tore kuu, et siis muutub maailm vähemalt meie laiuskraadil hämaramaks ning olendite ja ka olemise piirjooned kipuvad hägustuma. Sel põhjusel hakkavad mõned rääkima ka tontidest.

Mõned arendavad sealt veel edasi ja hakkavad rääkima ängistavatest realiteetidest ja ebarealiteetidest, kust võib olla väljapääs, aga võib ka mitte olla. Need mõned on ka Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) neli kuraatorit Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk, Marika Agu ja Sten Ojavee.

Nende ühiselt kureeritud «Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja» idee sai alguse Anu Juuraku kunagisest UFO-tööst, mille ta tegi ajal, mil Eesti astus Euroopa Liitu. Vaatamata sellele, et seda ufot siin pole (Juurakult on esindatud hoopis üks teine masin, millega näitus sõna otseses mõttes tipneb), on võimalik mingisugusel ulmelisel kujundil lasta näituse peale peegeldada küll. Vahel pehmemalt, vahel tugevamini.

Räägime kahega kuraatoritest, Maria ja Steniga sealsamas EKKMis, kohvikus. Me ei telli midagi, laud meie ees on tühi. Sest, lõppude lõpuks, on ju ometi november.