Kuidas tähendus üles leida?

Kitarristid Riho Sibul ja Jaak Sooäär. Foto: Jazzkaar/ Siiri Padar

Intellektuaalse emakeelse rokiga ei ole meil just laiata. Turg ka kitsas, eks. Mõned suuremad käilakujud (Eplik ja co) on aastaid seda hoidnud, mõni (nagu Kuradi Saar) leidnud tee sinna. Kaasaja luuletajatest on laulutekstidega silma paistnud Aapo Ilves, Jaan Pehk, Kristiina Ehin... Muidu pöördutakse sageli ikka klassika (Doris Kareva puhul elava klassika) poole. Või siis – nagu õige ongi – kõneleb laulik ise.

Sellega on keerulisem, on asju, mis puudutavad (Marten Kuningas veel nt), paljud aga ei oska või kõnelevad... jumal teab millest, ja paljud andekad (Chungin!) eelistavad sageli inglise keelt.

Jaak Sooäär on omaette suurus eesti muusikas. Üle 30 plaadi, millest – häbiga tunnistan – ehk kümmekonda või tosinat ei ole ma kuulnud/kuulanud. Lisaks muidugi ta kontserdid/kontsertkavad. Sageli on Sooäär n-ö programmiline, sihi- ja/või sõnumiteadlik. Et ma olen luuletaja, sõnakeskne inimene, siis hakkas mul muidugi tekkima tunne, et seekord just nimelt sõnumiteadlik.

Sama koosseis tegi ca kuus aastat tagasi ka plaadi «Juhan», samamoodi Juhan Liivi luulele loodud lauludega. Kui Sooäär mulle ütles, et see on hoopis teine asi, siis ma mõtlesin – no kuidas, ikka Sooääre-Liivi kohtumine ja samad muusikud, mingi teekonna jätk on see ikka.

Muidugi ongi, aga tegelikult on «Ma lillesideme võtaks» tänases kontekstis ja ruumis tähenduslikum, teravam, väga oluline plaat. Ta läheb tagasi sinna psühhedeelse mekiga intellektuaalse roki juurde, mille eesmärgiks oli ajalooliselt pooleldi mõistukõnes – või ka otsemini huigates – ütelda midagi olulist, poeetilist. Kõnelda sellest, mis kriipab, teha muusika elamise asjaks, vahendiks. Mitte vahelduseks.