:format(webp)/nginx/o/2019/11/07/12722411t1h95a6.jpg)
«Moeloojana tekkis tunne, et olen kõige hirmsam inimene maa peal. Disaineri amet on ju luua asju juurde! Ei taha olla osa sellest raiskavast, ületootvast moemaailmast,» ütleb Kairi Lentsius. Tema meetod moe kaudu maailma paremaks muuta on anda uus elu sõjaväetelkidele – neist saavad ainulaadsed mantlid.
Moemaailm pole tõesti enam see, mis ta oli alles natuke aega tagasi. Jäme ots suunamuutuses on inimeste endi käes – keegi ei taha osta raiskavat kiirmoodi, mis loodud kestma vaid korraks. Seevastu asjad, millel hing sees ja mille taga tähendusega lood, on väärtus, mida tikutulega taga otsitakse. Väärtustava taaskasutuse särav esindaja Eestis on Kairi Lentsius, huvitava taustaga moetalent, kes teeb geniaalselt lihtsat, üdini praktilist ja samas ka maailma mastaabis ainulaadset asja.
Mis sorti moelooja oled?
Mul on veidralt mitmekülgne taust – ühelt poolt Tartu Ülikooli ajalugu ja rahvusvahelised suhted, teiselt poolt tekstiiliharidus Pallasest ja magistrikraad Rootsi tekstiiliülikoolist.
Ma arvan, et see on äge kokteil – elukogemus kahest maailmast. See annab mulle võime mõista, olla teoreetilisem ja akadeemilisem.
Selgushetk, mida moealal teha tahan, tabas mind Kopenhaagenis. Osalesin jätkusuutliku moe teemalisel suvekursusel ja sain aru, et ei taha olla osa sellest raiskavast, üle tootvast moemaailmast. Asjade tootmine viisil, et need polegi loodud kestma, on maailma vastu julm.
Kust leidsid idee, kuidas moe kaudu maailma parandada?
Eks iga asja taga on natukene juhust ka. Telk on suur asi – suured pinnad tekstiili. Ja see on suurepärane, immutatud puuvillakangas, vastupidav ja tugev. Aeg ja ilm lisavad kangale omad märgid, omad lood... see tundus mulle midagi nii ilusat ja väärtuslikku, et seda ei tohi lihtsalt ära visata! Oma telkmantlitega soovin vastanduda raiskavale mõtteviisile ja need on disainitud mõttega, et kanna veel kümme aastat.
/nginx/o/2019/11/07/12722409t1h7348.jpg)
Kui seitse aastast tagasi seda teemat uurisin, siis öeldi mulle, et telk kantakse maha vaid siis, kui see maha põleb. Eks sõduritelkidest võetakse viimast, kuid mina annan neile kangastele veel teise sama pika elu. Teekond telgist mantliks tundus loogiline rada – funktsioon jääb inimese jaoks ju samaks. See on väärtustav taaskasutamine, teen koostööd Eesti kaitseväega ja Kaitseväe Akadeemiaga Tartus.
Töötan kõrgemas kunstikoolis Pallas ka moedisaini lektorina ning kaasan tudengeid hingelähedastesse teemadesse. Praegugi on käsil projekt Eesti kaitseväe tekstiilijääkidega.
Mis teeb telkmantli ainulaadseks?
Need on kangad, millel on eluaastad ja oma lugu juures. Aeg ja loodusmõjud on teinud kanga peale väga ägedaid, orgaanilisi ja lahedaid mustreid, mida kuidagi muud moodi luua ei saaks. Materjali eelmine elu on osa protsessist. Ja kandja saab seda veel vähemalt kümme aastat kanda – nii hea on mõelda, kui pikk on selle materjali eluiga!
See on kuidagi väga loomulik protsess, naturaalsus on fookuses.
Kui palju telgist tehtud mantel kandjat kaitsta suudab?
Ta katab sind samamoodi ja kaitseb ilma eest nagu telk, kuhu saad varjule minna. Veehülgavus jääb mõõdukal kujul alles, aga kummimantliga neid võrrelda ei saa. Eesmärk on jätta materjal hästi hingavaks, nahasõbralikuks ja naturaalseks, ma ei lisa mingit muud töötlust peale ainulaadsust võimendavate masintikandite.
Olen saanud oma mantlite kandjatelt kirju, et jäid paduvihma kätte, aga pääsesid siiski kuiva nahaga. Ning kannan ise üht esimestest mantlitest aastast 2013 peale ja tean omast kogemusest, et vastu see tõepoolest peab. Kuus aastat kandmist ja välja näeb samasugune.
Kes telkmantleid kannavad?
Kõik, kellele roheline mõtteviis on oluline. Nii naised kui ka mehed, lõiked on muidugi figuuri järgi erinevad. Usun, et kandjaid kõnetab see, et iga mantel on üks ja ainus, kordumatu looga, aga samamoodi peavad nad tähtsaks taaskasutust ja mõtlevad nii keskkonna kui ka enda tervise peale. Kahte samasugust mantlit pole sellises protsessis võimalik luua.
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)