Treenerikutsest ilma erialase hariduseta ei piisa, sest õpetamioskused on hädavajalikud nii spordisüsteemi elujõu kui laste tervise huvides, kirjutab Eesti Treenerite Liidu juhatuse liige Madis Iganõmm.
Madis Iganõmm: kahe nädalaga treeneriks
Isehakanud treeneri süüdimõistva kohtuotsusega seoses saime mõni aeg tagasi teada, et Eestis tegutseb 3500 kutsetunnistusega treenerit ja peale selle 1600 ilma kutsetunnistuseta juhendajat. Ehk pea iga kolmas treener on teadmisteta isehakanud õpetaja. Võrdluseks tasuks siinjuures tuua meie treenerite arv kaheksakümnendate lõpust, kui selle ameti pidajaid oli alla 800.
Tõsi, kogu süsteem oli teistel alustel üles ehitatud ja sisemiselt eristati suuremahuliste koolispordiringide ja saavutusele suunatud spordikoolide treeningrühmade tegevust.
Pärast kümneaastast iseseisvusaega otsustati reformida kogu süsteemi, hoolimata mitme väliseksperdi ettepanekust seni kehtinud terviksüsteem pigem säilitada. Ühe põhiargumendina toodi tookord esile, et spordimaastikule oli äkitselt tekkinud märkimisväärne hulk libatreenereid, kelle tegevuse üle puudus igasugune arvestus ja kontroll.
Sellise olukorra lahendamiseks leiti lihtne viis. Tunnustamata ehk ilma vastava ettevalmistuseta spordiringide juhendajad said võimaluse kahenädalase kursuse ja sellele järgneva eksami alusel omandada treenerikutse. Seda treenerite kutsesüsteemi on aastate jooksul täiendatud. Kuid arvud näitavad, et spordireform ei ole ühte oma algsetest eesmärkidest praeguseni täitnud.