Agaate Antson: vägivalla kontekst

Perevägivald on Eestis tõsine probleem. Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Rahvastikuminister Riina Solmani palju vastukaja tekitanud sõnavõtt rasedate naiste ees oli kahtlemata öeldud parimat silmas pidades. Mis lootusetult nässu läks, oli kontekst.

Selline sõnavõtt oleks olnud omal kohal tugikeskustele mõeldud konverentsil. Lapseootel naiste ees, kellest nii mõnigi võib olla potentsiaalne lähisuhtevägivalla ohver, on üleskutse perevägivallal ja peretülil vahet teha küllalt vastutustundetu.

Ministri sõnum oli, et riik väärtustab peresid, ja selleks, et pered koos püsiksid, hakatakse panustama rohkem pereteraapiasse. Selle iseenesest ilusa teate edastamiseks valis ta aga libeda tee.

«Tihti aetakse sassi perevägivald ja peretüli, aga iga selline kokkupõrge, mis võib füüsiliseks üle kasvada, ei ole perevägivald,» olid ministri kuulsad sõnad, mille puhul pidi sekkuma naistearst ja kinnitama, et füüsiline konflikt on siiski kindlasti vägivald.

Nagu päev hiljem ministri kaitseks välja astunud naiste tugikeskused selgitasid, ei olnud Solmani öeldus praktiliselt midagi valesti. Nii mõnedki jagasid suisa kiidusõnu, et minister definitsioone valdab, sest tugikeskustes ongi oluline perevägivallal ja peretülil vahet teha. Erinevuse mõistmine on oluline nimelt selleks, et valida, millist abi tuleks ohvrile pakkuda. Kui vägivallaepisood on olnud juhuslik ja mõlemad pooled probleemi mõistavad, võib spetsialist tõepoolest soovitada hoopis pereterapeudi abi.

Kas tõesti peab oskama perevägivallal ja peretülil vahet teha see inimene, kes on elukaaslaselt oma elu esimese obaduse saanud?

Küll aga tekitab küsimus, kas tõesti peab oskama perevägivallal ja peretülil vahet teha see inimene, kes on elukaaslaselt oma elu esimese obaduse saanud. Partner võib ju kinnitada, et ega ta ei tahtnud ja et see ei kordu enam kunagi. Äkki on see lihtsalt peretüli ja polegi vaja kuhugi pöörduda?

Ohvriabi algatas alles hiljuti perevägivallavastase kampaania «Abi küsimine on suurim vägitegu». Selle eesmärk on julgustada lähisuhtevägivalla ohvriks sattunud inimesi abi küsima. Abi otsimise kriteeriumiks on muuhulgas see, kui kaaslane püüab sind kontrollida, ähvardab haiget teha või tarvitab sinu kallal mis tahes vägivalda. Sõnagi pole juttu sellest, mitu korda peab vägivald aset leidma, enne kui tuleks kuhugi pöörduda. Ka politsei kinnitas, et nad reageerivad lähisuhtevägivalla teadetele alati. Isegi kui selgub, et füüsilist vägivalda tegelikult polnud, võib politsei sekkumine aidata, et peretüli kunagi perevägivallaks ei kujunekski.

Niisiis, abi otsida tuleb kohe. Vähimagi kõhkluse korral. Las politsei, ohvriabi või tugikeskuste spetsialistid hindavad, millega täpselt tegemist on ja millist abi nad osutama hakkavad.