«Jutustan sulle Magadanist...»

Stalinlike GULAGide aegne tranzitka. Siin formeeriti kolonnid vangidest, et neid siis edasi kullakaevandustesse ja teistele tööobjektidele külmetama ja surema saata. Mälestusmärgi autori vanemad suundusid laagrisse samuti siitkaudu. Foto: Inga Kuusik

Kui seal kandis poleks 20. sajandi alguses leitud kulda, ei oleks Venemaa Kaug-Põhjas mingit Magadani oblastit, vaid kohalikud rändrahvad (eveenid, korjakid, itelmeenid) karjataksid endiselt oma hiigelsuuri põdrakarju. Kuigi ajalooliselt kuulus see ala Venemaale juba alates 18. sajandist, ei pakkunud see kellelegi huvi ja inimesi jagus sinna umbes 10 000 – seda territooriumile, mis on Eestist kümme korda suurem.

Lennukiga Magadani poole sõites võib näha lõpmatul hulgal metsaga kaetud sopkasid, mitte mingit asustust ei ole näha. Siis ilmub Ohhoota mere rannikul, kahe väga ilusa lahe ääres vaatevälja pisike Magadan. Maandudes tervitab saabujat loosung: «Kolõma on Venemaa kuldne süda!», mida tuleb mõista täiesti otseses tähenduses.