Elu Piirissaarel: paarkümmend püsielanikku, kuus kalurit, mõni sibulakasvataja

Valdavalt on saarel puit­ehitised. Siin on levinud omapärane arhitektuur, mida kohtab vaid Peipsi ääres. Foto: 9 × Tiit Efert

Peipsi järve suurim saar on kahtlemata osa Eestist, aga elurütm on siin teistsugune. Kuigi kaugus mandrist pole teab mis suur, peab kohaliku elu korraldamisel arvestama robinson-crusoeliku elustiiliga.

Piirissaarele viib Põlva maakonnast Laaksaarelt väljuv praam Koidula. Suvel tehakse erireise Tartust, aga need on mõeldud eeskätt turistidele Emajõe ja Peipsi nautimiseks. Laaksaarelt jõuab kohale umbes tunniga. Suvel käib laev tihemini, sügisel harvem, kuni talvel katkeb laevaühendus üldse. Juba Laaksaare sadamas lülitus telefon Venemaa levialasse ja püsis seal terve laevasõidu. Saarel leidis seade siiski kodumaise levi üles.

Sadamas võttis tulija vastu saarevaht Toomas Lindjärv, kes peab seda ametit aprillist. Ta on töötanud politsei merevalveteenistuses, kuid Piirissaarega tal varem seost polnud. Otsust saarevahiks tulla ta ei kahetse.

Üks asi, mis on Piirissaarel teistmoodi: siin pole kunagi viljeletud mehhaniseeritud põllumajandust, pole kasutatud kunstväetisi ega tehtud umbrohutõrjet. Väetisena kasutatakse mahaniidetud heina, lõigatud oksi ja oksapuru ning eelmisel aastal kasvanud maltsa, mis kaevatakse vagude sisse. Seetõttu on loodus siin puhas ja puutumata. „Saarel on oma hõng ja hing. Siin on elu teistsugune,” lausus saarevaht.

Saareelanik olgu ettenägelik

Praam Koidula käib sügisel saare ja mandri vahet niikaua, kuni ilm lubab. Kui Peipsi jäätub, tagab ühenduse mandriga Laaksaares asuv hõljuk. Liiklus siiski jääb, aga talvel hõljukiga suuremaid asju, näiteks pesumasinat, tuua ei saa. Hõljuk mahutab kaheksa reisijat. Lisaks asub saarel kelk, mille saab panna mootorsaani taha, kelgule mahub istuma kümme inimest. Pika kelgu taha saab kinnitada väikese kaubakelgu.