:format(webp)/nginx/o/2019/11/06/12718285t1hfeaf.jpg)
Tänavune õunaaasta on tänase päevani võimaldanud iga päev koduaia õunu süüa. Eelmisel nädalal aga tuli paaripäevane „tarneauk” sisse ja olin sunnitud välismaist poeõuna ostma. Viimane erines kodumaisest nagu öö ja päev. Meel läks kurvaks juba paljast mõttest, et varsti saavadki koduõunad otsa.
Kohalikust maapoest ei saa ma eestimaist õuna osta, kuna selle hind on kallis ning kuna on kallis, siis rahvas ei osta. Kaup jääb seisma ja rohkem kauplus ei telligi. Aga miks peab kodumaine tooraine nii kallis olema?
Hiljuti palus Eesti Aiandusliit koalitsioonierakondadel arutada võimalust alandada kodumaiste puu- ja köögiviljade käibemaksu 20 protsendilt viiele, seda sarnaselt Läti eeskujuga. Samamoodi kogub erakond Eestimaa Rohelised allkirju keskkonnasäästlikult ehk mahedalt toodetud toidukauba käibemaksu vähendamiseks. Algatus sai Riigikokku saatmiseks vajalikud 1000 allkirja kokku vaid kolme päevaga.
Ühtegi erakonda propageerimata olen mõlema ideega igati päri. Eestis on toit kallis, eriti tervislik ja puhast päritolu toit. Ent ometi on just puhas toit meie hea tervise alustala. Hiljuti lugesin BBC artiklit Prantsuse Kariibi mere saartest Guadeloupe ja Martinique, kus mitu aastakümmet on banaaniistandustes kasutatud vähki tekitavat kloordekooni sisaldavaid pestitsiide ja nüüd on peaaegu kõigil täiskasvanud elanikel veres selle jäägid.
Meiegi ostame soojal maal kasvanud banaane, mandariine ja muid eksootilisi vilju. Jah, neid kontrollitakse pisteliselt ja taimekaitsevahendite jäägid jäävad neis reeglina alla piirnormi. Jah, me ei söö neid iga päev, vaid mitmekesistame oma toidulauda. Ning jah, eelmainitud saartel mängib rolli ka pinnas, mis pikaajalise pritsimise järel saastunud on.
Aga oleks ju lihtsam ohtu ennetada, teha kvaliteetne toit rahvale kättesaadavamaks ja rahakotisõbralikumaks. Iga suur asi algab väikestest sammudest.
/nginx/o/2020/12/02/13507941t1h9453.jpg)