Ülo Vooglaid: madalat iivet ei tohiks käsitleda fataalsena

Ülo Vooglaid. Foto: Tairo Lutter

Eesti väike rahvaarv ja pikaajaline negatiivne iive on muretsema ja sõna võtma pannud ka sotsioloogi, professor Ülo Vooglaiu.

Kas sündimuse lisamine tervishoiu arengukavva ja rõhutamine, et see on rahvastiku tervise kõige tähtsam näitaja, on vajalik?

Kas iibeküsimused on tervisega seotud ja kas neid võib käsitleda tervise kontekstis – kahtlemata! Paljudel on lõpuni lahti mõtlemata, mis see tervis on. Soovitaksin meelde tuletada Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) määratlust: see on füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsus. Paraku on tervise vaimne ja sotsiaalne aspekt paljudele tervise valdkonnas tegutsejatele ja ka saadikutele ning nende nõunikele võõravõitu. Võõrdumine, võõrandumine, marginaalsus, frustreeritus – need on pinged, mis võivad panna inimese kõhklema, kas on mõtet lapsi ilmale tuua. Kui see kõik ei ole seotud tervisega, siis mis see on? Kui inimeste hoiakuid ja suhtumist, mõtlemist ja käitumist mõjutavad tegurid jäävad tähelepanu alt välja, pole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi ja ennustusi. Sama võib juhtuda, kui pole võimalusi andmeid mõtestada.

Kas tervist on alati käsitletud nii laialt?

Mõnes riigis nii, teises naa… WHO käsitab nii, ent edasi läheb sealgi käsitus ähmaseks. Ammu on selge, et inimese käitumise kohta on võimalik saada teavet vähemalt kolme distsipliini arvesse võttes: psühholoogiat, sotsiaalpsühholoogiat ja sotsioloogiat. Ükski nendest kolmest pole kuigi palju väärt omaette, vaid nende ühisosa kaudu hakkab inimene aru saama, kes ta ise on ja millised on teised.

Lapsed sünnivad ikka armastusest ja turvalisse keskkonda.

Tõepoolest! Kindlustunne on eriti oluline naistele. Kui pole võimalik tunda end turvaliselt, siis ei julgeta endale lapsi lubada. Kuidas kindlustunne ja inimsuhted kujunevad, kuidas on arenenud võime elada kooskõlas oma ideaalidega – selle üle oleks väga vaja pikemalt arutleda.