Kas eesti rahva tervise kriteerium on sündimus ja kuidas prominentsed arvajad selliseid arusaamu põhjendavad, kirjutab Aimar Altosaar.
Aimar Altosaar: eesti rahva ellujäämise nimel
Küsimusega, miks ei ole eesti rahva tervist käsitlevas uues arengukavas juttu sündimusest, käis arst ja rahvastikuteadlane Jaak Uibu möödunud kuu jooksul läbi nii riigikogu kui valitsuse liikmed. Hiljuti sotsiaalministeeriumis valminud rahvastiku tervise arengukava 2020–2030 eelnõu, mis seab eesmärgiks tervena elatud aastate arvu suurendamise ja ebavõrdsuse vähendamise tervises, ei lausu sõnagi Uibu hinnangul tähtsaimast näitajast rahvatervise kohta – laste sündimisest. Arengukava sissejuhatuses tuuakse välja, et tervise parandamine aitab kaasa sotsiaalse heaolu kasvule, mõjutab majandusarengut, tootlikkust ja riigi konkurentsivõimet. Sündimust ei ole mainitud ka Maailma Terviseorganisatsiooni tervise definitsioonis, mis määratleb tervist kui täielikku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit.
Rahvastikukriisi teadvustaja
Uibu, kes oli Eesti peasanitaararst ja tervishoiuministri asetäitja aastail 1989–1991 ning riigikogu 2015. aastal loodud Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant, on üle veerand sajandi löönud järjekindlalt häirekella eesti rahva väikse iibe pärast, väljendades kindlat veendumust, et kõige tähtsam on tõsta eestlaste sündimust, ning kui riik sellega tõsiselt ei tegele, on rahva hääbumine möödapääsmatu.
Riigikogu liikmetele ja valitsusele oktoobri alguses saadetud pöördumises rõhutas Uibu, et üksnes sündimuse kaudu tagatakse rahva püsimine ja seda loetakse rahva elujõu näitajaks. Põhjendades, miks on vaja sündimus tervishoiu arengukavasse sisse kirjutada, ütleb Uibu, et lapsed sünnivad ikka tervishoiutöötajate käte vahel ning tervishoiutöötajad saadavad inimest kogu elu.