Juhtkiri: kes lööb, ei armasta

6. novembri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

«Tihti aetakse sassi perevägivald ja peretüli, aga iga selline kokkupõrge, mis võib füüsiliseks üle kasvada, ei ole perevägivald.»

Oleks ebatäpne öelda, et too rahvastikuminister Riina Solmani tsitaat leidis kriitilist vastukaja eile, kui Postimehes ilmus sellest rääkiv artikkel. Juba hetk pärast nende sõnade lausumist tulevastele emadele esmaspäeval Pelgulinna sünnitusmaja naistenõuandlas katkestas ministri jutu Lääne-Tallinna keskhaigla naistekliiniku juhataja Piret Veerus, kes ütles, et füüsilise konflikti puhul on igal juhul tegu perevägivallaga, millesse riik ja ühiskond peavad sekkuma.

Tõsi, leheloole järgnenud reaktsiooniga võrreldes polnud naistearsti märkused isegi mitte torm veeklaasis.

Solman palus eile vabandust vale mulje tekitamise pärast ning kinnitas, et löömine ja haiget tegemine on kindlasti vägivald, mida ei õigusta miski.

Igaüks on vaba enne ja pärast öeldut võrdlema ning nende pinnalt järeldusi tegema. Ent isegi kui võtta lähtekohaks, et rahvastikuministri sõnastus Pelgulinna haiglas oli lihtsalt ebaõnnestunud ning ta ei õigusta ühtegi peretüli, mis muutub kätega arvete klaarimiseks, kumab tema mõtetest läbi arusaam, mis läheb vastuollu sellega, mida perevägivalla asjatundjad inimestele suure vaevaga selgeks püüavad teha.

Eestis ja mujalgi maailmas pole probleemiks mitte see, et perevägivallaks peetakse midagi, mis seda pole, vaid et perevägivalda ei peeta selleks, mis ta on.

Perevägivallatsejat ei tohi kujutada vahutavate suunurkade ja vilavate silmadega tegelasena, kes õhtust hommikuni kodus muud ei teegi, kui karjub ja peksab. Sellele lähedanegi kujutluspilt on sedavõrd liialdatud, et eksitab inimesi.

Päris elus on lähisuhtevägivald palju peenem ja varjatum. Kodus oma kaasat või lapsi ründav inimene võib käituda lõviosa ajast vägagi tasakaalukalt. Ta võib olla karismaatiline ja edukas. Ning hetki, mil ta enesevalitsuse kaotab ja näiteks oma pereliikmele kõrvakiilu annab, ei pruugi tulla ette kuigi sageli. Kusjuures neilgi kordadel võib ta hiljem ette ja taha andestust paluda, samal ajal veenvalt selgitades, kuidas igal tülil on alati kaks osapoolt...

Kõik see annab kokku tulemuse, millest asjatundjad ühtmoodi räägivad: väga sageli ei saa koduvägivalla ohvrid ise oma staatusest aru. Sinise silmaga naine võib vaadata oma ühe terve silmaga nõustajale otsa ja siiralt öelda, et tema kodus pole vägivalda, vaid tühised arusaamatused.

Ehk siis: Eestis ja mujalgi maailmas pole probleemiks mitte see, et perevägivallaks peetakse midagi, mis seda pole, vaid et perevägivalda ei peeta selleks, mis ta on. Rahvastikuminister maalis teistsuguse pildi.

Samas võib sellest kahetsusväärsest vahejuhtumist leida ka positiivset. Ühiskonna valuline reageering ja Solmanile osaks saanud terav kriitika ilmestab, et koduvägivalla kohta tehtud teavitustöö on hakanud vilja kandma, lähisuhtevägivald on saanud Eestis nii-öelda päris teemaks. Loodetavasti valitseb riigis alt alustades ning kõrgeima tasandiga lõpetades ühine visioon, kuidas perevägivalla probleemi lahendada.