/nginx/o/2019/11/04/12714356t1hcb45.jpg)
Oled sa pseudohipster, isehakanud suunamudija, Soundcloudi räpi austaja või tavaline kooliõpilane - ühiskonnast väljaheidetu tiitlit sulle külge ei panda. Gruppi kuuludes järgid kriitilist taju ja domineerivaid arvamusi, massistandardeid ja stereotüüpe, autoriteetseid põhimõtteid ja hoiakuid. Ühesõnaga, oled sotsiaalne konformist, ja mina samuti. Kuhu jääb aga noorte omapära?
Praegusel infoajastul võib noor leida midagi kõnetavat igalt poolt meediast. Kergesti mõjutatavate teismeliste pealt on näha, milliseid käitumismustreid nad kas eakaaslastelt või internetiavarustest omandanud on. Mingissegi seltskonda kuuluda tahtmine on muutumas väikest viisi massipsühhoosiks ning toimuma peaks muutus. Nähes omapäraseid inimesi, üritamas ennast muutes mingisse seltskonda kuuluda, hakkab mul neist kahju. Minu meelest võiks eriti noores eas inimeste eneseväljendus olla kordades intrigeerivam, olgu selle ajendiks stiil, omapärane muusikamaitse või huvitavad hobid. Täiskasvanuna kontoritööd tehes sellist vabadust üldiselt ei saa. Kui kulutada oma teismeiga halli massi sulandumisele, möödub see aeg kordades rutem kui võiks tahta.
Konformistlikul noorel on ühiskonnas vägagi lihtne. Tal on kindlustunne, sest teab, et on inimesed, kes temaga samastuvad ja seltskond, kuhu kuuluda. Popkultuur täidab kõiki soppe tema olmes, vastused elulistele küsimustele on üldiselt samad nagu teistel ja koolis käimine on lihtne, sest ta sulandub lambakarja. Kas pole mitte tore? Iga väiksemgi saavutus paneb sellele noorele pähe mõtte, et just tema on special snowflake. Teistega sarnanemine annab kinnitust selle kohta, et ta jumala eest imelik pole. See kõik ei soosi aga lambakese enesearengut, vaid muudab ta keskpäraseks kodanikuks, kes elab keskpärast elu ja teeb keskpäraseid asju.
Ka mulle meeldib elada oma mugavustsoonis, vastavuses hea tavaga, aga on hetki, mil mõtlen, et soovin kõike muuta. Imetlen inimesi, kellel on pealehakkamist ning piisavalt sisu, et käed rüpes istumise asemel ka midagi korda saata. Nende isiksuse võlu ongi selles, et nad suudavad teistest erineda. On mitmeid võimalusi eristumiseks ja arenemiseks ning arvan, et kõigi jaoks leidub just neid kõnetav tegevus või ideoloogia. Iga huvitatu saab individualismi ja anarhismi teemadel end ise harida, kui seda vajalikuks peab, ning maailma muutmisega tegeleda siis, kui ta piisavalt intelligentne on, et oma seisukohti lahti seletada. Omapära arengule aitab kaasa kasvõi millegi loomine. Eksperimentaalmuusika tegemine, tuvide jaoks mütside kudumine või uute retseptide välja mõtlemine on igati vahvad lahendused. Raamatute lugemist soovitan ka. Tuleks lihtsalt leida midagi, mis kõnetab.
Noor inimene kujuneb ja muutub pidevalt ning vahel tuleb oodata õiget sündmust, kogemust või hoopis teist inimest, et avastada enda omapära. Konformism ei ole vältimatu ja kui teismelisel tuleb tahtmine eristuda, säilitades empaatiavõime ja olles heade kavatsustega, siis tuleks teda igati toetada. Halli massiga kaasa liikumine intellekti ei suurenda.