EKRE viie ministri seast on tegu ainsa tehnokraadiga, mistõttu võibki tema esimene väljakutse olla «koduerakonna» mandaadi tõlgendamine ja elluviimine. Esindab ta ju end selgelt analoogparteina defineerinud EKREt, mis suhtub umbusuga e-valimistesse ja peab muud digiasjaajamist eelkõige julgeolekuohuks.
Suuresti ka tema eelkäijate tõttu tuleb ta aga ametisse suure usalduskrediidiga. Viimastel kuudel on üha enam kõlanud küsimus, kas seda portfelli on üldse tarvis – ei suutnud ei Marti Kuusik ega Kert Kingo selle valitsuse koosseisus oma rolli sisustada (tõsi, üpris erinevatel põhjustel). Kui seda ametit aga tõesti tõsiselt võtta, on väljakutsed erakordselt suured.
Eesti e-edu purjetab juba mõnda aega kümnenditagustel saavutustel. E-riik vajab värskendust ehk uusi investeeringuid. Seejuures peab riik teadma, mida ta päriselt tahab. Kui kuskil on veel alles suurem strateegia sellest, milline peaks olema meie digiriik, on sel tarvis jõuda kiiremas korras tagasi valitsusse. Ühelt poolt tööjõupuudus ning teiselt poolt jätkuv mure riigist kui asjatundmatust tellijast on üha süvenevad probleemid.
Niisamuti on tema ametinimetuses oluline rõhk sel teisel poolel – piiridetagusel. Elame maailmas, mis on omavahel väga põimunud. Nõnda on just Eestile oluline, et meie lahendused oleksid universaalsed. Et digiallkiri ei kehtiks üksnes Eestis, vaid – miks mitte – ühel päeval vähemalt kogu Euroopa Liidus ka päriselt. Ka x-tee väärtus ilmneb siis, kui kasvõi digiretsepte tunnistatakse üle meie piiride. Samme sinnapoole on astutud, kuid tempo peab tõusma.