Tundliku käega jagatud elud

Lavastuses «Kergem kui naine» jagab Kristina Norman (fotol keskel) erinevate naiste lugusid. Videokaadris Halina Fomiceva ja vanaema Norma, eakas itaallanna, keda ukrainlannaa hooldab. Foto: Epp Kubu

Läksin Kristina Normani lavastuse «Lighter Than Woman»/«Kergem kui naine» etendusele eelarvamusega, peljates näha feministlikku sotsiaalpornot ja «võõrast muret». Eelhoiak polnud tingitud Normani eelnevatest töödest, vaid lavastust tutvustavast tekstist, mis reklaamis seda kui dokumentaalpoeetilist performance’it, kus vaadeldakse Itaalia seni ainukest naisastronauti Samantha Cristoforettit kui inimest ning räägitakse Itaalias töötavate Ukraina võõrtööliste raskest saatusest, mida nood vapralt taluvad.

Kristina Norman on valinudki dokfilm-lavastuse läbivaks kujundiks gravitatsiooni ja selle ületamise. See on tabav, mitte ainult selles mõttes, et need n-ö tavalised naised teevad füüsiliselt rasket tööd, tõstavad voodihaigeid iga päev ja mitu korda, vaid nad on ületanud gravitatsiooni ka oma elus – nad elavad küll Itaalia väikelinnades, aga nende hing ja vaim on kohal oma kodulinnas või -külas.