Marju Lepajõe – lähivaates, sisekõnes

«Marju Lepajõe. Päevade sõnad» võimaldab saata portreteeritavat tema mõtteteekonnal täpse sõna ja isikliku tõe poole. Foto: Kaader filmist

Portreefilm palju tunnustatud filoloogist, tõlkijast, õppejõust ning usundiloolasest Marju Lepajõest (1962–2019), kes oma oleku ja tööga kehastaski alma mater’it, algab proloogiga. Portreteeritav seisab rõdul, lõpetab kiirustades sügavate tõmmetega põleva sigareti – tunda on, et kohe algab mingi tema austamisega seotud tseremoonia – siseneb siis ruumi, pokaal valge veiniga käes, asetub seltskonna keskele, suurte prillide taga pisut väsinud heatahtlike silmadega ümarat nägu varjutamas soe, vaevumärgatavast (enese)irooniast ümbritsetud naeratav suujoon – ja siis vallandub «Gaudeamus».

Elu kui teekond iseenda leidmiseni – see paistab Marju Lepajõelegi juba õige lähedal, kui ta vaid vabaneks lugemisnälja kustutamiseks, süvenemiseks tõlkimisse, sest see nõuab vaikust, mis on kõige suurem inspiratsioon; see nõuab «kerget masendust, nukrust», «kurbust, mis lööb lahti», ja seepärast armastab õpetlane ka kõige enam sügist.