Ülikoolis eri värvi sokkidega

Osa Aleksander Rostovi bakalaureusetööst, mis kandis nime "Nihilismist". Foto: Jaan Elken

Aleksander Rostov oli kunstiüliõpilasena enesekindel, ideaalse käega vana kooli joonistaja, tabas karakterit, võis vabalt ka improviseerida. Sama võinuks öelda tema maalistuudiumis natuurist maalitud tööde kohta. Sellise suhtumise ja arvestatava professionaalse pagasi ehk tasemega astus ta juba Tartu Ülikooli maalierialale, aga loodetavasti sai ta ka ülikoolist midagi endale kasulikku.

Tema nii-öelda kaasajastamine, või kui enesekriitilisemalt öelda, siis „eksitamine“ valitud teelt polnud võimalik, ning kui see kogu pedagoogilisele personalile selgeks sai, oli tema edasist arengut lausa lust jälgida. Tema maalitehnilised väärtushinnangud oleksid olnud otsekui Peterburi maalikoolist või siis peredvižnikute uuestitulemine, mingi spiraalring oli küll peale keritud, aga näiteks värv oli puhtalt realistlikust vene-saksa maalikoolist – ihutooni registrite küllus on hindamistelt siiani meeles, värve oskas ta segada! Rostovi isiklik aeg oli tollal sealmaal, et impressionismist (ja selle põhjal kujundatud nn järel-pallaslusest) ta huvitunud polnud.

Kriitilise realismi vaimus oli lahendatud ka tema diplomitöö (olin juhendaja), ülejäänutest piisavalt eristuvana sai Rostov (mis polnud tema pärisnimi, minu teada Vene dekabristilt laenatud) Tartu kunstimuuseumi allkorrusel aknaluukide ja võlvitud laega eraldi kambri...