Relvavend Knopfler

Mark Knopfler. Foto: imago stock&people/imago/BRIGANI-ART

Mark Knopfleri iseenesest lihtne meloodiline muusika mõjub tänapäeva kalgis ja absurdses maailmas omamoodi hingepalsamina. Teraapia, ka nii võib öelda. Knopfler jutustab lugusid, jutustab rahulikult, mõtlikul moel. Nii Dire Straitsi aastail kui ka hilisemal ajal. Tema kaunid kitarrimatkad ülendavad nii kuulajat kui ka muusikut ennast.

Knopfler hellitab kitarrikeeli sõrmedega, trillerit ehk lipitsat ei kasuta. Ja ta pole kunagi pugenud kuulajale-vaatajale krae vahele mõttetute efektide või liigse semulikkusega. Ta on öelnud: „Mu laulud põhinevad reaalsel elul, sellel, mida ma loen, kuulen ja näen.“ Tema laulutekstid on tõesti head.

Mark Knopfler on oma poolehoidjaid rõõmustanud juba üle 40 aasta. 12. augustil sai ta 70-aastaseks. Olen vankumatult Knopfleri-usku sellest ajast peale, kui kuulsin 1978. aastal Dire Straitsi läbimurdelugu „Sultans of Swing“. Mõju oli kiire: see on minu muusika, Knopfler minu muusik. Kui arvestada asjaolu, et üle maailma on ostetud Knopf­leri ja Dire Straitsi muusikaga üle saja miljoni plaadi, kõlab päris ägedalt bändi nimi: Dire Straits tähendab eesti keeli Kohutavas Kitsikuses või otse väljendudes Sitas Seisus.

Knopfleri kui muusiku kujunemisloos mängib küllap oma rolli tema taust. Sündinud Glasgow’s, ema inglanna, isa ungari juurtega juut. Lõpetanud inglise filoloogina Leedsi Ülikooli, töötanud ajakirjaniku ja õpetajana (Knopfler on kolme Inglismaa ülikooli muusika audoktor). Oluline on seegi, et Dire Straitsi moodustas Mark koos oma noorema venna Davidiga 1977. aastal, mil ta polnud enam kaugeltki teismeeast napilt väljunud rusikaviibutaja, vaid 28-aastane täiskasvanud mees, juba päris pikka aega muusikat teinud, silme ees selge eesmärk.