Möödunud sajandi üheksakümnendatel, kui Valter elas juba Pöörismäel, tabas kunstnikku ootamatult huvi krattide vastu. Meisterdas endalegi ühe ja ootas, et äkki tuleb eluvaim sisse ja hakkab kutsetööga tegelema. Aga võta näpust! Siis sai rõõmsameelsest koduvalvurist tegelane raamatusse „Isand Tuutu ettevõtmised“, kus too ümber kvalifitseerus ja varavedajast leiubüroo töötajaks hakkas.
Rahvajuttudest tuttavad varavedajad ei ole just meeldivad tüübid. Nad on kokku klopsitud äravisatud kraamist, näevad rääbakad välja ning viivad peremehe hingekese pärast lepingu lõppemist otse põrgusse. Valteri maalitud kuraditosin kratti ei mõju peletavalt. Nad on kaunikesti ohmu olekuga ning pigem armsa- kui hirmsapoolsed. Hoolas vaatleja märkab taaskasutatud rattarummu, rehapiisid, kulpi, konksu, tünnilauda, mis kõik robustselt naeltega millekski inimesetaoliseks kokku klopsitud. Maalid paigutas autor Võru mööblitööstuse Wermo kapiuste raamistusse.