Veri, okse ja s... ehk mägikaru metsik päevik

Andres Karu Foto: Erakogu

Tean mõndagi kivilaviiniga kohtunud matkajat. Häda on selles, et keegi neist pole hiljem eriti elus, et kogemust kirja panna. Andres Karu on. Ja vähe sellest – ta on kohe nii kangesti elus, et jaksab veel enda üle nalja visata, slaavitaridest õdedele mesijuttu ajada ning lirtsuvat palatipõrandat tähele panna. Üks metsikult elus mees, tahan ma sellega öelda!

Mis mulle Karu kirjatöö puhul sümpatiseerib, on tema rahvalik ja muhe, kohati brutaalne ning naturalistlikult vahetu viis seiklused kirja panna. Kõik seiklused, ta ei vali neist vaid edevamaid ja esinduslikumaid välja.

See on parimas mõttes iga-mehe-mägede-raamat. Sul on lõbus, kui sa pole iial oma jalga mäele tõstnud ja pead tüüpe, kes higiste, karvaste ja külmunutena päevade kaupa tippude poole rühivad, peast põrunuteks. Ma pole sugugi kindel, et mäearmastusse nakatunud normaalsed oleks, pigem mitte. Ma tean seda omast käest, mitte Karu raamatust. Ehkki ka seal toimuva normaalsena võtmine ajaks nii mõnelgi juhtmed kärmelt kokku.

Veel mitme kraadi võrra rohkem saad nalja siis, kui sul teemaga kasvõi põgus isiklik kokkupuude on. Ülimalt mõnus on lugeda, kuidas Karu oma kaaslasega mõne keerukama koha peal nikerdab ja vaeva näeb, kus endalgi käidud. Ja mitte just sellise osavusega, millest hea meelega rääkida tahaks.

Raamat on sisuliselt mägi-Karu päevik. Kirja pandud nii, nagu kohapeal tundus ja tuli. Ülimalt vahetu, aus, triikimata ja viikimata, ning just selles peitub minu meelest raamatu võlu. Kui sa oled seikluste keerisest juba kuiva jalaga välja saanud, muutuvad tekstid paratamatult lihvitumaks, tihedamaks ja küpsemaks, aga see pole alati sugugi hea. Ehedus teeb igasugusele ilukõnelisele põimlausete pusale pika puuga ära. Kui sinuga midagi ei toimu ja niisama närid teksti pastakast välja. On aega stiilipitse vahele punuda, et sisutühjust peita. Aga Karu, hull loom, istub kuskil laagris haisvate saabaste kõrval, tipuraamat näpus, ja kasutab telgi kuivatamise ja jalgade plaasterdamise kõrvalt üle jäävaid nappe tunde, et toimunu lühidalt ja värvikalt kirja panna.