:format(webp)/nginx/o/2019/11/01/12706450t1h4b72.jpg)
Daphne du Maurieri kohta on öeldud, et mõnikord on raske otsustada, kas ta on pulp-teemasid käsitlev suur kirjanik või puhuti suure kirjanduseni küündiv pulp-kirjanik. Tema teoste määratlused jätavad mulje, et tegu on žanrikirjanikuga. Žanrikirjanikud püsivad üldjuhul oma liistude juures, Daphne du Maurier aga valdas eri žanre ja tegi nad kõik enda omaks; mis žanri mõni tema teos ka ei paistaks liigituvat, jääb midagi alati üle.
Tema ingliskeelses retseptsioonis esineb tihti sõna romance, mainitud on ka õudus-, põnevus-, krimi-, gooti romaani; eesti keelde tõlgitud seitsme romaani ja kahe jutustuse peale tuleb e-kataloogis ESTER ette viis täpsustavat määratlust – kriminaalromaan, õudusromaan (mõlemad „Jamaica võõrastemaja“ kohta), armastusromaan, põnevusromaan („Rebecca“), ulmeromaan („Maja rannal“) – ning neli „lihtsalt“ romaani: „Armastuse hingus“, „Ma ei saa enam kunagi nooreks“, „Rachel, mu piin“ ja „Patuoinas“. (Viimast muide on inglise kriitikud koos „Rebeccaga“ pidanud du Maurierist kindlasti klassikasse jäävaks.)
Pealegi on mõned du Maurieri teosed meil olemas mitmes tõlkes, ilmunud nii Välis- kui ka Kodu-Eestis – luksus, mida kindlate klassikutegi puhul harva ette tuleb. Seda nukram näib, et meil ei paista olevat ühtegi tema loomingu hõlmavamat arvustust. Loomingus on ilmunud üks uudisnupuke tema noorepõlvejuttude avaldamisest Inglismaal, Õhtulehes üks lugu peamiselt tema eraelust, ehkki vaadetega loomingule, üks internetist kättesaamatuks jäänud lugu ammu hingusele läinud Stiilis; siis veel mõni teosetutvustus Facebooki Lugemise väljakutse grupis, ja muud suurt ei midagi. Kui arvestada, et du Maurieri esimene eestindus oli 1940. aastal ajalehesabas tõlkijanimeta ilmunud mugandus „Rebeccast“ (pealkirja all „Tema teine naine“), siis on Daphne tulemine eesti keelde olnud küll õige pikk ja samas kriitika poolt – sest lugejad armastavad teda – nukralt tähelepanuta jäänud. Kas võib põhjuseks olla eelarvamus kergekaaluliseks peetava autori suhtes?
Muidugi, ühel tasandil ongi du Maurieri raamatud lihtsalt väga hea ja esmapilgul kerge lugemine. See käib ka viimati eestindatud romaani „Jamaica võõrastemaja“ kohta, mille puhul autor on möönnud Robert Louis Stevensoni „Aarete saare“ mõju. Romaani alguses saabub 23-aastane Mary Yellan pärast ema surma keset Bodmini nõmme (või raba – aga Eesti rabadest on need Cornwalli moors siiski üsna erinevad) asuvasse Jamaica võõrastemajja, et elada seal tädi ja tädimehe kaitse all. Üsna kohe selgub, et tädi on murtud inimene, kes vajaks ise abi, tädimehe amet on aga võõrastemajapidaja omast märksa süngem.
Viimase tegemiste järele luurates satub Mary mitmesugustesse ebameeldivustesse, ette tuleb meeleheitlikke matku üle talviselt kõleda nõmme, laugaste vahel ekslemist, reetlikke sõpru, ohtu nii naisterahva haprale aule kui otseselt elulegi, kui ta jookseb ühel pimedal ööl rannaröövlitele – sest just nende jõuku tema tädimees paistab juhtivat – lausa sülle ja nad veavad ta endaga kaasa laeva karidele peibutama ja järgnevat veresauna tunnistama.
On romantilisele kirjandusele omaseid mahajäetud maastikke kuupaistel, tuule ulgumist, kahtlasi samme pimedas majas (du Maurier oli suur Brontëde austaja); on isegi kuuvalguslaigus kõikuva köieotsa must vari (kellel tahes on õudusfilmi vaadates kõht mõne ekraanile ilmunud kahtlase varju peale krampi tõmbunud, sel tasub teada, et ühe arhivarju on sõnade abil õudustäratavaks maalinud Daphne du Maurier). On lõpuks koguni midagi, mida pealiskaudsel lugemisel võib pidada armulooks, sest kõigi oma riskantsete sekelduste sekka jõuab Mary märgata üht nägusat hobusevarast, ja kui noored raamatu lõppedes kõrvuti vankripukis teele lähevad, võiks peaaegu kujutleda nende figuuride taustaks romantilist päikeseloojangut.
Aga siiski ainult peaaegu. Seni öeldu toetab seiklus- ja armastusromaani kuvandit; nüüd asugem seda lammutama. Kõige veenvamalt kõneleb selle vastu Mary tugev praktiline meel ja maalähedus. Raske on pidada romantiliseks kangelannaks noort naist, kes meenutab: „Oli olnud noormehi, kes kirikus Maryle naeratasid ja temaga lõikuseajal piknikule läksid; kord oli üks naabrimees teda pärast klaasikest siidrit heinakuhja taga suudelnud. See kõik oli väga rumal ja Mary oli sestpeale toda meest vältinud“ (lk 120).
Ja ehkki hobusevaras avaldab Maryle muljet, ei kaota neiu tema suhtes selget pilku: „Mehes polnud kübetki õrnust; ta oli jäme ja julmust oli temas omajagu; ta oli varas ja valetaja. Ta esindas kõike, mida Mary kartis, vihkas ja põlgas, ent neiu teadis, et ta võiks meest armastada. Loodus ei hoolinud eelarvamustest karvavõrragi. Mehed ja naised olid nagu Helfordi talu loomad, oletas Mary; kõikide elusolendite vahel valitses veetluse tavaõigus, ihu või puudutuse teatud sarnasus, ja nad läksid teineteise juurde“ (lk 121).
Veidi hiljem ta koguni pahvatab: „„Ma ei taha armastada nagu naine ega tunda nagu naine,... see teeb haiget ja toob kannatusi ja häda, mis võivad kesta kogu elu““ (lk 145). Nii et kui ta raamatu lõpus väidab end „nüüd ja igavesti“ oma hobusevarga kõrvale kuuluvat, on seda raske uskuda; pigem loodab lugeja, et nad saavad mõnda aega koos rännata, kuni uued huvid nad lahku viivad. Just nii, nagu Mary mõtiskleb üsna ebaromantiliselt teisal: „Ta soovis, et naised poleks haprad õlekubud, kes nad tema arust olid; siis võiks ta veeta selle öö Jem Merlyniga ja ennast unustada, nii nagu mees ennast unustas, ja nad mõlemad lahkuksid hommikul teineteisest naeru ja õlakehituse saatel“ (lk 137).
Naiselikkusest eemalduda soovib du Maurier tihti mujalgi: naisautorina on ta päris mitu romaani ja jutustust andnud meestegelaste silme läbi, ja seda õige veenvalt. Võib-olla on üks põhjus igasuguse, nii meeste kui ka naiste seksuaalsuse suhteliselt tõrjutud seisund tema raamatuis; võib-olla mängib seejuures rolli tema enda ambivalentne identiteet. Kirjas oma Ameerika kirjastaja naisele Ellen Doubledayle, kes murdis mõneks ajaks du Maurieri südame, visandas Daphne meeldejääva pildi poisist, kellena ta end lapsepõlves tajus ja kelle juba üpris sootuks muutunud vaimu võtab ta vahel üsna üksi olles karbist välja, et sel tantsida lasta.
Daphne du Maurieri süstemaatilisemalt lugedes näib imekspandav, miks nimetatakse mõningaid tema raamatuid armastusromaanideks. Armastusega on neis ju õige vähe pistmist. Jättes kõrvale romaanid, kus miski armastusega sarnanevgi hoopis puudub – näiteks üks mu isiklikke lemmikuid, seni tõlkimata „The Progress of Julius“, mida on nimetatud uurimuseks kurjusest –, ei saa ju päriselt armastuseks pidada ka noid sööste või sümptomeid, mida võib kohata „Rebeccas“ või „Nõbu Rachelis“ (viimase eestikeelse tõlke pealkiri „Rachel, mu piin“, ehkki romaanist nopitud tsitaat, lõhnab pealkirjana küll natuke Mehhiko melodraama järele).
Ei uurib ju du Maurier „Rebeccas“ üldsegi mitte armastust, vaid ühe mehe esimese, surnud naise, perfektsena paistva nimikangelanna Rebecca kuvandi piinavat mõju mehe teise, nimetuks jääva naise enesehinnangule – siin on ilmsed seosed „Jane Eyre’iga“, kuni asju käepäraselt lahendava tulekahjuni välja. Ja ehkki see teine proua de Winter mainib tihti oma armastust mehe vastu, seda romaanis õieti ei kujutata; veel vähem armastust on kellelgi (peale maniakaalsevõitu majapidajanna) varuks surnud Rebeccale.
Pigem on kogu teose ületamatult sugestiivne, unenäoline ja lummav stiil üha tiheneva pahaendelisuse teenistuses, vangistades lugeja algusest peale aimata oleva, kuid siiski laadilt ja toimumisviisilt mõistatuslikuks jääva katastroofi ootusse. Ja ka „Nõbu Rachelis“, kus noor mees kaotab nimitegelase pärast tervise ja aru, on raske selle põhjuseks olevat sündroomi armastuseks pidada, pigem mõjub Philip Ashleyt haaranud tunne kinnismõttelise painajana, ebaterve ja ohtliku hälbena. Niipea kui armastusromaani kui žanri kammits kõrvale heita, saab võimalikuks lugeda mõlemat raamatut suurepäraste psühholoogiliste uurimustena pingestatud, üle jõu käivatest, hälbinud hingeseisunditest, mida vähem tundlikus kirjelduses oleks tõesti lihtne melodraamade pähe maha kanda.
Du Maurieri mõjuvus ei tulene tema lugudest, vaid millestki märksa raskemini tabatavast – võimest luua argise või melodramaatilisena paistva loo ümber meeleolusid ja atmosfääri, mis suudavad anda inimpsüühika eksikäikudele suurema sügavuse ja veenvuse. Ta on ka ise möönnud, et fabuleerimine ei ole tema tugev külg ning seetõttu tuleb tal täiesti võimatu lugu täiesti veenvaks lihtsalt kirjutada. Küllap osalt seetõttu ongi teda nii raske kuhugi liigitada, aga ka arvustada.
Inglise retseptsioonis on uuel aastatuhandel hakatud mõndagi tema loomingus ümber hindama. Muuhulgas on taas populaarseks saanud tema viimane romaan, 1972. aastal ilmunud „Rule Britannia“, mille omal ajal tobedaks peetud Brexiti-nägemust võib tänapäeval vaat et prohvetlikuks pidada; revideeritud on hinnanguid teistelegi romaanidele.
Muidugi ei saa du Maurieri tundlikke kirjutisi lühiformaadis kokku võtta. Teda peab lugema – ja rohkesti lugema –, et tema maailma mitmekesisust ja peenekoelisust hindama õppida. „Jamaica võõrastemaja“ ei ole ju Stevensoni mõjust hoolimata kaugeltki võrreldav „Aarete saarega“, mis jääb sirgjooneliseks seiklusjutuks, tubliks poistekaks. Du Maurieri raamat pole poistekas ega, hoolimata autori soost, ka mitte naistekas.
Minnes Stevensonile otse vastupidist teed, ei pane ta üht lihtsat teemat (inimlikku ahnust) eksootilisse sousti nagu merereis, troopiline saar ja puujalaga röövlipealik, ropendavast papagoist rääkimata; selle asemel seab ta oma kangelanna rasked moraalsed otsused (kuidas saada vastu tädimehe mõrtsukajõugule ja samas mitte ohustada tädi habrast psüühikat) ning hingelised ja kehalised katsumused üksluise, kuid mõjuva nõmmemaastiku taustale selle hallpruunide toonide, harva päikese käes heletama löövate lagedate nõlvade, pimeduse, tuule ja väändunud puudega.
Jah, du Maurier on öelnud sedagi, et tegelikult kirjutaks ta meeleldi kergeid ja lõbusaid armastusromaane, aga läheb siis Bodmini nõmmele kõndima, näeb jändrikku puud, graniidirahnude kuhja mustava lauka kõrval – ja välja tuleb „Jamaica võõrastemaja“. Cornwalli dramaatiline maastik mängib du Maurieri loomingus kaalukat rolli ja saab nii mõnigi kord – „Jamaica võõrastemajas“ nõmmena, „Rebeccas“ Manderley mõisana – pea omaette tegelaseks.
Ühes intervjuus on du Maurier öelnud, et tegelikult ei huvita teda niivõrd konkreetsed inimesed kui inimtüübid, kes „esindavad suuri headuse või kurjuse jõude. Ma ei hooli eriti sellest, kas John Smithile meeldib Mary Robinson, kas ta läheb voodisse Jane Browniga ja keeldub seejärel maksmast hotelliarvet. Küll aga huvitab mind kirglikult inimese julmus, inimese iha ja inimese ahnus – ja muidugi nende tunnete vasted vooruste vallas“.
Vahest just see tüübitaju, võime tihendada ja puhastada teatud iseloomujooni peaaegu üleinimliku suuruseni tegi du Maurieri armsaks Alfred Hitchcockile, kes väntas tema teoste põhjal nii oma „Linnud“ kui ka „Rebecca“ (pälvides viimase eest parima filmi Oscari). Filmiks sai Hitchcocki käe all ka „Jamaica võõrastemaja“, mis kujunes aga staar Charles Laughtoni edevuse sunnil ümber kirjutatuna vastuvõetamatuks nii du Maurierile ka kui Hitchcockile endale.
Du Maurier on terane inimeste vaatleja, tema vaatluste loogilise lõpuni arendatud ja dramaatiliselt võimendatud tulemused näitavad meile meie väikeste igapäevaste pahede ehmatavat potentsiaali. Kaugeltki alati ei pruugi see meile meeldida. Kuid tähelepanekud on esitatud stiilis, mis kuhugi raskesti ligipääsetavasse teadvusesoppi kummitama jäänult vormib meid veel kaua tagantjärele.
Kui suure kirjanduse määratluseks pidada kurikuulsat vormelit „raamatud, mida kõik tahaksid olla lugenud, aga keegi ei taha lugeda“, siis kukub du Maurier läbi, sest teda loetakse. Kui aga pidada suureks kirjanduseks säärast, mis võib avada uue vaatenurga inimhinge keerukatele ja kohutavatele liigutustele, siis on du Maurier võidumees – seda enam, kui ta suudab seda teha seikluslikus, romantilises, ulmelises laadis, köites väga laia lugejaskonda.
Sõnake ka „Jamaica võõrastemaja“ tõlkest. Täpne ja hoolas, mõjub see kohati kangena, nagu peljanuks tõlkija autoritekstist eemalduda või olnuks hädas stiilivarjundite tajumisega. Ei pruugi ju inglise sissejuhatavat well’i iga kord „noh’iks“ tõlkida, eriti kui seda sõnakest kasutab rahukohtuniku peen proua; ka ei nõua sõnasõnalist tõlget hüüatus I say! – „mina ütlen“ asemele võiks sõltuvalt kontekstist panna „no tõesti“, „tõepoolest“ vmt. Väljend sail too close to the wind on purjetamisterminoloogias pigem „liiga tihedalt tuules“, mitte „tuulele liiga lähedal“ purjetamine.
Kohatult leebena mõjuvad rannaröövli Joss Merlyni suus sõna „pagan“ või koguni hüüatus „oi“; kui ta Mary viisakale pärimisele, kas reis läks meeldivalt, vastab: „Meeldivalt, või veel“, siis on see ühtaegu liiga leebe (originaalis „Pleasant be damned“ – kasvõi „Kuradile su meeldiv“ vmt) ja isegi eksitav, sest suuri ebameeldivusi ei paista ta olevat kogenud. Või kui Mary ütleb rahukohtunikule, et ta tädi on närviline ja erutub kergesti, ning kohtunik vastab: „Ma ei süüdista teda, kuna ta elab sellises kohas“, siis pole see taas otse vale, aga loomulikumalt kõlaks kas või „Seda ei saa talle pahaks panna, kuna...“.
Õnneks ei muutu tõlke kohatine kohmakus nii häirivaks, et lugemiselamust rikkuda, selleks on raamat liiga haarav ja täiendab kenasti du Maurieri eesti keelde jõudnud teoste valikut. Mina loodaksin nüüd järgmiseks kas „Valitse, Britanniat“ või „Juliuse edukäiku“ – veel parem mõlemat.
Daphne du Maurier
"Jamaica võõrastemaja"
Tõlkinud Riina Jesmin
Varrak, 2019
264 lk
/nginx/o/2019/11/01/12706449t1h5202.jpg)
/nginx/o/2018/02/08/7557791t1h56f9.jpg)