Miks Londonis ja Tallinnas ei peaks lillepeenar olema ühesugune?

Kogukonnaaed Pariisis Canal Saint-Martini ääres Foto: Shutterstock

Maastikuarhitektid Kerttu Kõll ja Maarja Tüür leiavad, et väliruumiga tegelevad inimesed – arhitektid, maastikuarhitektid, insenerid – on suure dilemma ees: kas tegeleda edasi väliruumi dekoratiivse kujundamisega, lähtudes ainult esteetilistest põhimõtetest, või võtta arvesse kogu linna (või asula või maakonna või riigi) ökoloogilist võrgustikku tervikuna ning teha oma otsused sellest lähtuvalt.

1832. aastal kasutas Šoti päritolu aiakujundaja, publitsist ja ajaloolane John Claudius Loudon esimest korda väljendit gardenesque. See tähendas selliste lillepeenarde kujundamist, mis koosnevad ainult eksootilistest, silmapaistva välimusega taimedest, millel on kindel geomeetriline vorm ning mis vajavad intensiivset hooldust ja pidevat taimede uuendamist.

Peamine eesmärk oli kindlapiiriliselt eristada „päris“ loodus ning inimese loodud kujundus. Ajalooline kontekst sellise nähtuse populaarsuse kiireks levikuks oli seotud kuninganna Victoria aegse Briti impeeriumi mõjujõuga maailmas, millest andsid tunnistust asumaadest imporditud tuhanded eksootilised taimed.