Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/01/12706220t1ha95f.jpg)
Maastikuarhitektid Kerttu Kõll ja Maarja Tüür leiavad, et väliruumiga tegelevad inimesed – arhitektid, maastikuarhitektid, insenerid – on suure dilemma ees: kas tegeleda edasi väliruumi dekoratiivse kujundamisega, lähtudes ainult esteetilistest põhimõtetest, või võtta arvesse kogu linna (või asula või maakonna või riigi) ökoloogilist võrgustikku tervikuna ning teha oma otsused sellest lähtuvalt.
1832. aastal kasutas Šoti päritolu aiakujundaja, publitsist ja ajaloolane John Claudius Loudon esimest korda väljendit gardenesque. See tähendas selliste lillepeenarde kujundamist, mis koosnevad ainult eksootilistest, silmapaistva välimusega taimedest, millel on kindel geomeetriline vorm ning mis vajavad intensiivset hooldust ja pidevat taimede uuendamist.