Eks ta muidugi sobib ka sinna ja ega ses midagi halba olegi. Ent Bartosiki mäng ja interpretatsioon toovad suisa filigraanselt esile akordioni erinevaid ning tõepoolest äärmiselt mitmekesiseid võimalusi ja külluslikke variatsioone.
Pisut kummaline, aga kuni tänapäevani leitakse sageli, et akordion lihtsalt ei ole naisterahva pill. Küllap võtab Bartosik väikese huumoriga väiteid, et klassikalisel akordionil on lihtsalt väga maskuliinne imago. Ta usub, et nii mustade pillidega tõsistel meestel kui ka värviliste pillidega loovatel naistel peab olema võimalus maailmas kõrvuti eksisteerida ning teineteise olemasolu tuleb austada.
/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/01/12706134t1h8554.jpg)