:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/11/01/12705014t1ha01a.jpg)
Tallinna arheoloogiliste leidude seas on muusikaga seonduvat vähevõitu. Mida vähesedki leiud meile keskaegsete linnakodanike muusikalembusest räägivad, arutleb arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: keskaegse muusika tummad tunnistajad maapõuest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Linna kaugema mineviku uurimisel on üks olulisi väljakutseid omaaegse elukeskkonna uuesti ellu äratamine, ilmestamaks seda, mismoodi võis toonane linnaelu välja näha. Vahel pole see keeruline, sest aastakümnete jooksul kogutud käegakatsutav aines – esemeleiud ja hoonejäänused – on mõne valdkonna puhul piisavalt esinduslik, et selle najal silme ette manada mõni värvikas kujutluspilt. Nii ei ole väga raske ette kujutada, kuidas võis välja näha Tallinna esmaasukate kodune keskkond, millised olid esimesed linnatänavad ja -väljakud või kuidas oli töö organiseeritud kirikute ehitamisel.
Ent kuidas püüda püüdmatut ehk näitlikustada seda, millest pole ei maa peale ega maa alla jäänud ühtegi vahetut jälge, nagu näiteks 13. sajandi Tallinna helidemaailm? Ükski leitud ese ega hoone pole endast maha jätnud linnapildi heliriba, ja sestap on möödanik tänase inimese seisukohast esmapilgul tumm. Kuid vahest mitte täiesti vakka.
Üsna vähese vaevaga võime välja pakkuda vähemalt mingisuguse üldistuse. 13. sajandi linnaruumi helitaust erines kahtlemata täielikult praegusest, ja seda isegi siis, kui jätta kõrvale lõputu liiklusmüra.
Öine vaikusesse mattunud linn ärkas varahommikuse märguande peale, milleks esmalt oli ilmselt linnavalvuri pronksist signaalpasun, hiljem, kui kirikud olid juba katuse all, asendas seda kirikukellade helin. Pasun ei kaotanud oma tähtsust edaspidigi, sest selle saatel algasid linnakogukonna koosolekud ja pidustused, ning metallsarve kilomeetrite taha kostev heli oli keskuse turvalisuse seisukohast elulise tähtsusega. Inglismaal on mõned 12.–13. sajandi signaalsarved linnatähtpäevadel siiani kasutusel, Tallinna oma on aga ilmselt jaganud enamiku selliste pillide saatust ning aegunud instrumendina ümber sulatatud.
Argipäevane tänavalärm erines praegusest ka muul moel. 13. sajandi sillutamata linnatänavatel ja valdavalt puuhoonete vahel kõndides kajasid tihti ripatsite ja kulinatega ehitud jalakäijate sammud vastu hoopis teisiti, kõnelemata vankrikriginast ja hobusekorsatustest. Mida enam asula südame poole, seda valjemaks linnamelu läks. Töökodade seinte vahelt jõudis avalikku ruumi nii sepahaamri kõlksumist kui ka ehituskivi töötlemise helisid, sekka kirikute palvusele ootavaid kutsungeid. Parimal juhul võis jumalakojast kosta ka lauluhääli, sest esialgu oli pillide asemel tavaks pigem koorilaul. Kuid kirikuseinte vahelt sai kuulda muudki, alates ristimisele toodud imikute kisast kuni samas peetud ärijuttude ja raekoosolekute kõmani.
Üks kõige valjemaid kohti oli vahest siiski linnaelu epitsentriks olnud turuplats, kus nägemis- ja kuulmistaju pandi proovile enam kui kusagil mujal. Kõlasid kaubapakkujate valjud hüüded ning ostjate elavad hinnatingimised, kirju tootevaliku seast ei puudunud ka kohapeal valmis raiutud lihakamad ja samas tulepragina saatel valminud näputoit. Kõike seda saatis omakorda häälekas meelelahutus, olgu selleks vaidlusteni küündiv hasartmäng, laadataidlejate muusikalised vahepalad ja aeg-ajalt linnarahva usuliseks harimiseks ette kantud teatritükid. Kõnelemata linnavalitsuse ja maahärra esindaja avalikest teadaannetest. Helisid ja sagimist jagus hetkeni, mil linnas kuulutati välja öörahu ja ka kõige lõbusam kõrtsimelu pidi lakkama.
/nginx/o/2019/11/01/12705014t1ha01a.jpg)
Kõigest sellest on maapõue jäänud üksikud kasinad riismed. Kadunud on algsed kirikukellad, hävinud kärarikkad tööriistad ning haihtunud laadalärm. Turuplatsi vanemate arheoloogiliste leidude seas on vaid üks ese, mida saab otseselt seostada helide tegemisega: see on ühe luust vilepilli katke. Samasuguseid tuntakse mujaltki linnaruumist, 13. sajandi lõpus Toompeal puitsillutisele pudenenud pillist Tartu maanteel Kivisilla naabruses asunud 15.–16. sajandi kõrtsiga seotud instrumentideni. Luust pille ongi kõikjal kõige enam säilinud, nii et võiks ehk arvata, et need olid toona populaarseimad muusikariistad.
Siiski mitte. Probleem peitub osalt selles, et sageli vaid pisikeste tükkidena säilinud esemete puhul on raske lõpuni aduda, millisest asjast mõni detail võiks pärineda. Nii ei saa välistada, et mõned Raekoja platsilt leitud puupulgad on seotud keelpillide häälestamisega, sest samalaadseid pulgakesi tuntakse mitmelt poolt mujalt (nt Novgorodist) vahetult muusikainstrumentidega seotud leiukontekstidest, kuid ilma vanade muusikariistade uurimisele pühendunud spetsialistita ei hakka säärased leiud kõnelema. Veel enam peitub põhjus aga mänguriistade materjalis, sest valdavalt tehti pille toorainest, millest kehvade säilimistingimuste juures ei jää maapõues midagi alles või mida sai ümber sulatada. Sulatusahju sattusid signaalpasuna kõrval ka muud metallist puhkpillid ning vaid õnneliku juhuse läbi on tänini säilinud Londonis Thamesi-äärsest täitest leitud 13. sajandi teise poole või 14. sajandi alguse metalltrompet, mis on seni ainus omataoline leid Euroopas.
/nginx/o/2019/11/01/12705015t1h5f61.jpg)
Õnnelikud juhused ei piirdu ainult kaugete kohtadega, sest ka Eestist on leitud vanu muusikariistu, millel on muusikaajaloo seisukohast avaram tähtsus. Üks selline on Tartust leitud vahtrapuust plokkflööt, vanim sellelaadne instrument Euroopas, millest õnnestub veel helisid välja meelitada.1 Ja kuigi flööt ei pärine Tallinnast, võib sellegipoolest kindel olla, et mitte ainult Tartu rikkad kaupmehed – leid saadi jõukama majapidamisega seostatavast käimlast –, vaid ka 13. sajandi tallinlased oskasid nii koduseinte vahel kui ka linnapidustustel puidust keel- ja puhkpillidest lugu pidada. Neid pole lihtsalt seni avastatud, mistõttu peame praegu piirduma lihtsakoeliste luuvilede ja üksikute parmupillidega, mis lahutasid pigem lihtrahva ning laste kui peenema muusikamaitsega inimeste meelt. Ent see, millal ja milliseid viise nendega mängiti, jääb meile hävinud puitpillidega sarnaselt igavesti tabamatuks.
/nginx/o/2019/11/01/12705016t1hd2b0.jpg)
1 Lähemalt vt Andres Tvauri, Taavi-Mats Utt, Medieval recorder from Tartu, Estonia. – Estonian Journal of Archaeology, 11, 2, lk 141–154.