Juhtkiri: varastatud näod

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Võiks arvata, et inimese nägu on tema identiteedi lahutamatu osa. Ilma näopildita ei saa ju välja anda isikut tõendavat dokumenti. Üllataval kombel ei loeta üksnes kellegi teise näopildi kasutamist aga sugugi identiteedivarguseks.

Teisipäevases lehes kirjutasime, kuidas poliitikauudistest tuntud Aivar Voogi pildiga turundatakse väljaspool Eestit raviomadustega geele ja potentsiravimeid, rehvivahetust ja isegi betooni. Tänases leheloos on Eesti inimesi, kelle näopilte kasutatakse nende teadmata mitmesugustel müügisaitidel, aga veelgi rohkem.

Internetist võib nimelt leida kümneid vigasesse eesti keelde tõlgitud veebilehti, mis müüvad toidulisandeid ja ravimeid. Kõigilt saitidelt võib leida ka rahulolevate klientide ja arstide kommentaare: nimed ja tekst on seal väljamõeldis, piltidel on aga pärisinimesed, kellel polnud enne Postimehe ajakirjanikega vestlemist aimugi, et nende näopilti igasuguste tablettide ja seerumitega äritsemiseks kasutatakse.

Kõige kentsakam kogu loo juures on aga see, et kuna piltide juures kasutatakse valenimesid, pole seaduse järgi tegu sugugi identiteedivargusega. Ehk piltlikult öeldes polegi selles olukorras teha muud kui lihtsalt tõdeda, et näotu lugu küll.

Inimesed, kelle fotod on niimoodi rändama läinud, võivad küll kirjutada neile veebilehtedele kurje kirju või pöörduda kohtusse ja nõuda kahjutasu. Kui tõenäoliselt sellest ka kasu on, on omaette küsimus. Rääkimata tohutust ajakulust, mis selle ettevõtmisega kaasneks.

Internetist rääkides ei saa muidugi üle ega ümber tõsiasjast, et kõik, mis on kord sinna üles pandud, on sama hästi kui avalik info. Ja sellepärast on mõistlik oma pilte avaldades olla alati üksjagu ettevaatlik. Ilmselge on aga seegi, et inimesed endast pilte postitamata ka ei jäta. Niisiis, lahendus on kusagil mujal.

Seesugune piltide näppamine on järjekordne näide veebiavarustes vohavast kuritegevusest, millega võitlemiseks jäävad olemasolevad reeglid ja seadused hambutuks. Tõenäoliselt on see üha süvenev probleem, mis iseenesest ei lahene.

Niisugune identiteedipettus pole üksnes Eesti riigi mure. Eesti võiks aga olla rahvusvahelisel tasandil just see eestvedaja, kes ärgitab koostööd tegema, et sellistele veebikelmustele piir panna. Kui praegused meetodid ei toimi, ei tähenda see ju seda, et lahendusi polegi võimalik leida.

Eesti oli maailmas esimene riik, mis lõi ID-kaardi ja digiallkirja kaudu võimaluse oma isikut ka digitaalselt kindlaks teha. Selle mündi teine külg ongi selle identiteedi kaitsmine. Täpselt nii, nagu ei saa praegu ühelgi välipinnal oma toodet või teenust võõra näoga reklaamida, ei tohiks seda saada ka internetis. Mõistagi on küsimus mitme suurusjärgu võrra keerulisem, kuid see ei tähenda, et lahendamisest juba eos loobuma peaks.