Jürgen Ligi: Ratase aina ülehomne meeleparandus

Jürgen Ligi. Foto: Dmitri Kotjuh

Majandustsükkel on olnud praeguse peaministri valitsustele väga helde, ent ta pole osanud seda õigesti hinnata ega saa nüüd rahuldavaltki hakkama, kirjutab riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liige ja endine rahandusminister Jürgen Ligi.

Võib-olla arvas Jüri Ratas 2016. aastal tõesti, et elu riigi rahakoti küljes on pikk pidu ilma reeglite ja tagajärgedeta, nüüd igatahes ei saa ta enam pidama, kuigi jaks on otsas. Kolmandat korda järjest võtab mees ärgates lihtsalt peale. Ametlikes sõnavõttudes on sees ka tervisliku eelarvepoliitika dogmad, kuid enda tarbeks on ta neile juurde kirjutanud «ülehomme», mis lükkab meeleparanduse tulevikku.

Kes välja teeb, leiab ka võhivõõrastes sõpru. Aga Ratas ei tee seda enda, vaid riigi raha eest, ta kulutab sedagi kaugelt üle ega laasta mitte enda, vaid riigi tervist. Kolme aastaga on ta kulutanud miljard eurot rohkem, kui on riigil tulusid, ja selle tekitatud haigussümptomid ei lähe ise ära. Tuleva aasta kohta on need kirjas valitsuse plaanina alandada õpetajate, sotsiaaltöötajate ja politseinike palka keskmise palgaga võrreldes, alandada reaalpalka avalikus teenistuses, lubatud tõstmise asemel külmutada toetused või põllumeeste puhul neid ka vähendada. Sedagi suudeti ainult investeeringute teadmatusse lükkamise hinnaga, mis omakorda koormab tulevikku. Kaugeltki kõik valikud pole seejuures valed, aga julm vale on see nende valijate suhtes, kellele korraldati enne valimisi ligi poolemiljardilise aastadefitsiidi hinnaga pillerkaar ning lubati Ratase enda näo ja häälega, et see jätkub pärast valimisi.

Riigi valimatu heldus kahjustab ka majandust, millele on algusest peale valitsuse tähelepanu juhtinud ka Eesti Pank ja eelarvenõukogu. Kuigi ikalduse järgi näib, nagu toimuks meeleparandus, soovitasid eksperdid juba kevadel märksa enamat, nimetasid defitsiiti praeguse hea majandusolukorra juures veel üks kord ebaadekvaatseks ning soovitasid asendada see ülejäägiga. Valitsuse vastus sellele oli tuleva aasta miinust hoopis suurendada, lisades kolme aasta miinuse miljardile veel 200 miljonit miinust lisaks.

Ülekulu nii hea konjunktuuri ajal, nagu Ratasele kätte sattus, vähendab majanduse konkurentsivõimet ja kasvupotentsiaali. Ta kütab hinnatõusu ja palgarallit ning süvendab tööjõu defitsiiti, ei jäta ruumi tootlikumale majandusele ega riigile võimalusi reageerida majandusolude halvenemisele. Krooniliseks lastud sõltuvusele ei ole lihtsat ravi. Ühtaegu tuleb teha mõistuspäraseid struktuurseid valikuid teatud kulude kasuks, mis minu valikus oleksid teadus ja haridus, ning vähendada kulude mahtu majandustsüklile vastavaks.