Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/10/31/12703763t1h9f9c.jpg)
«Terminaator 6» on pikk, aga see-eest igav. Tulevikust tuleb tapjarobot, et hävitada laps või tema ema, kellest võib saada masinate ja inimeste vahelise sõja edukas väejuht, kes väärab tehisintellekti juhitud robotitsivilisatsiooni võidukäigu. Paar kuulsat ühelauselist kildu, palju eriefekte ja viimane kolmandik suurejooneline arvutis joonistatud lahing, ongi kõik. Ja nii juba kuuendat korda järjest, sest «Deadpooli» lavastaja Tim Milleri tehtud «Terminaator: Sünge saatus» ei erine süžee poolest kuigivõrd eelkäijatest.
Maitsed võivad erineda, kuid minu jaoks jääb kõigi aegade parimaks Terminaatori-filmiks (tegelikult peaks tapjaroboti kirjutama väikese tähega, sest tegu on ju üldnimega, umbes nagu tolmuimeja) 1991. aasta «Terminaator 2: Kohtupäev». See oli oma ajas revolutsiooniline teos, mis pakkus nii sisu kui ka tehnilise lahenduse poolest uusi ja värskeid ideid. Kõik järgnev on vaid veel rohkem sedasama, mis ei paku mulle midagi uut.