Oleg Pissarenko: Armastus on elu vundament

Oleg Pissarenko. Foto: Tairo Lutter

Kitarrist ja helilooja Oleg Pissarenko alustas juba kümmekond aastat tagasi muusika loomist, mis aitaks kuulajaid lähemale universaalse selguse leidmisele nii iseendas kui ka maailmas tervikuna.

Oma äsja ilmunud plaadi «Armastuse muusika» kaudu tõstab muusik esiplaanile armastuse mõiste ning pakub kuulajatele tunnetamiseks palasid, mida nimetab armastuse muusikaks. Lugude kõrgem eesmärk on külvata kuulajate südamesse armastust, headust ja selgust, ning kui Pissarenko muusikasse süveneda, tekib tõepoolest tunne, nagu paistaksid arusaamatud asjad ühtäkki selgemana.

Oleg Pissarenko, mis on uue plaadi juures teistmoodi?

See on esimene plaat, mille ma tegin täiesti üksi, helimeeste abiga muidugi, aga mängisin selle sisse soolona. Salvestasin selle augustis live-kontserdina Eesti Rahva Muuseumis, ja ma kutsusin salvestusele valiku oma sõpruskonnast, et saada plaadi peale see energia, kui ma mängin inimestele.

See on minu diskograafias üheksas plaat. Olen sageli salvestanud plaate stuudios, kus on vaja ette kujutada, et sinu vastas on kuulajad, seekord olid kuulajad päriselt kohal. Ma ei ole salvestatud palades midagi muutnud, kõik on täpselt nii, nagu ma seal mängisin.

Aga mis puudutab sõnumit...

... siis on see plaat armastusest. Ma olen avastanud enda jaoks, kui oluline nähtus on armastus: kui palju me seda sõna iga päev kasutame; kui erinevalt saame sellest aru; kui ääretu on maailm selle sõna tähenduse taga.

See plaat sündis pärast seda, kui tegin päris pika loomepausi. Vahepeal tegelesin festivalidega. Tegin IdeeJazzi ja Narvas Baltic Suni suvist rokifestivali, millega hävisin majanduslikult nii kapitaalselt, et surm oli nii füüsiliselt kui vaimselt sõna otseses mõttes päris lähedal. See oli raske aeg.

Pärast seda sain aru, et olen mingeid asju oma elus teinud valesti: oma vajadusi alla surunud; oma unistustest mööda vaadanud; oma tegelikest eesmärkidest püüdnud üle sõita; olnud mugav, laisk, saamatu; arvanud endast liiga palju. See kõik kuhjus.

Ja kui ma pärast Narva festivali hävingut tegin üle mitme aasta esimese uue loo, siis panin sellele pealkirjaks «Armastusest piisab».