Hans Roslingu «Faktitäius» - soovitusi maailmapildi parandamiseks

Professor Hans Rosling aastal 2005 Tällbergi foorumil. Foto: ULF PALM/PRESSENS BILD

• Postimees avaldab koolilehtede konkursile saadetud lugusid.
• Loo autor on Tallinna 21. kooli ajalehe Lennuk kaasautor.

Maailm on muutumas paremaks. Just selle lihtsa faktiga seotud elementaarsetele faktiküsimustele vastavad inimesed üle kogu maailma reeglina kehvemini, kui vastuseid juhuslikult valivad šimpansid. Enamik inimesi näib endiselt uskuvat, et maailm muutub halvemaks. Selle fenomeni uurimisele pühendas rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling oma elutöö, ja raamat «Faktitäius» on tema töö suurepärane kulminatsioon.

Lõviosa teosest analüüsib kümmet dramaatilist instinkti, mis ei lase maailma faktipõhiselt käsitleda. Nendeks instinktideks on näiteks negatiivsusinstinkt, hirmuinstinkt, süüinstinkt ja tungiva vajaduse instinkt, mis on evolutsiooniliselt välja kujunenud ajal, kui inimesed olid veel kütid-korilased. Sellised instinktid aitasid inimestel tol ajal efektiivselt hoiduda kiskjatest, haigustest ja paljudest muudest ohtudest, kuid modernses maailmas, kus vägivalda, haiguseid ja nälga on vähem kui kunagi varem, ei vaja me üldjuhul neid instinkte enam ellujäämiseks. Instinktid töötavad sellegipoolest samamoodi kui varem ja selle tulemusena kujuneb enamikel inimestel välja liiga dramaatiline maailmavaade, mis suunab inimeste fookuse vähetähtsatele probleemidele ning muudab meie maailmapildi reaalsusest negatiivsemaks.

Eelkirjutatu ei tähenda, et oleme inimkonnana kõik suuremad raskused ületanud ja peaksime nüüd lihtsalt edu nautima. Autor toonitab igas peatükis oma lootust, et progress kiireneb tulevikus veelgi, kuid sellegipoolest ei tohi unustada, kuhu juba jõudnud oleme. Maailm saab üheaegselt olla halb ja muutuda paremaks. Hea näide sellest on vaesus. 9% maailma rahvastikust elab äärmises vaesuses, mis tundub esmapilgul hiiglaslik hulk, kuid veel aastal 1800 oli selle probleemi all kannatavate inimeste kogus 85% ja aastal 1966 50%. Olukord on endiselt halb ja peame andma endast kõik, et ka viimase 9% põhivajadused saaksid võimalikult kiiresti täidetud, kuid peame seejuures ka meeles pidama, et olukord paraneb tohutu kiirusega. Seesugune faktipõhine mõtteviis annab inimestele tuleviku osas lootust ja veel enam motivatsiooni olukorda parandada, samuti annab see meile tagasisidet probleemi lahendamiseks kasutusel olevate meetmete efektiivsuse kohta. Roslingu sõnul aitaks seesugune faktipõhisus oluliselt vähendada nii radikaalset kui ka negatiivset ja lootusetut mõtteviisi ning suunata inimeste fookuse tõeliselt olulistele probleemidele.

Rosling ei süüdista kedagi nende väärarusaamade pärast, selle asemel illustreerivad mitut peatükki õpetlikud lood autori enda eksimustest. Ta hoidub ka meedia süüdistamisest – kuigi meedial on kindlasti üledramatiseeritud maailmapildi levikus suur roll, tuletab autor meelde, et süü ei lasu ei üksikutel ajakirjanikel, firmajuhtidel ega ka meediakontsernidel tervikuna. Maailm on liiga kompleksne, et seesugustele probleemidele otseseid ja selgeid süüdlasi otsida. Sellele on teoses pühendatud terve peatükk. Väärarusaamad maailma kohta on osa inimeseks olemisest ja neist ei pääse ka Rosling ise, küll aga saab neid süsteemselt vähendada ja asendada faktipõhise mõtteviisiga.

Heast suurepäraseks muudavad raamatu just eelmainitud lood autori enda elust. Rosling veetis väga suure osa oma elust reisides, eriti Aafrikas. Reisikogemused on andnud talle iga instinkti illustreerimiseks hindamatult unikaalseid lugusid. Non-fiction raamatu puhul on minu hinnangul ülimalt oluline, et autor suudab lisaks faktidele pakkuda ka teemakohast põnevust ja vaheldusrikkust. Roslingu lood erinevatest juhtumitest Aafrikas on selleks ideaalsed. Lisaks kaasahaaravatele lugudele annavad raamatule olulist lisaväärtust ka autori hulgalised praktilised nõuanded. Iga instinkti puudutava peatüki lõpus on selge kokkuvõte, mis aitab inimestel seda instinkti kontrollida, ning raamatu lõpus annab Rosling oma konkreetsed soovitused maailma faktipõhisemaks käsitlemiseks koolidele ja õpetajatele, nii ettevõtjatele ja organisatsioonidele kui ka ajakirjanikele, poliitikutele ja aktivistidele.

Arvan, et teos on väga oluline nii koolinoorte kui ka nende vanemate ja vanavanemate jaoks. Just koolinoortel oleks eriti oluline lugeda ka non-fiction raamatuid, mis üldiselt ilukirjanduse varju kipuvad jääma. Lugedes Roslingu, samuti näiteks ajaloolase Yuval Noah Harari ja psühholoogi Steven Pinkeri populaarteaduslikke teoseid, saaksid õpilased olulisi ühiskonnaalaseid teadmisi ja selgust maailmapildis, mis on hädavajalikud nii gümnaasiumi lõpueksamitel kui loomulikult ka terves edasises elus, samuti paraneks õpilaste kriitiline ja faktipõhine mõtlemine. Täpselt samadel põhjustel soovitan raamatut ka kõikidele kooli juba lõpetanud inimestele. Usun, et olukordade kaine ja rahulik hindamine ning seejärel faktipõhine otsuste langetamine on üks olulisemaid oskusi igas vanuses ja igal elualal. Teosest on kindlasti õppida ka neil, kes oma ühiskonnateadmisi juba praegu väga heaks peavad. Arvan, et minu mõtlemises toimub raamatu lugemise tulemusena kõige suurem muutus just selles, et hakkan otsuseid rahulikumalt läbi mõtlema ning kindlasti püüan edaspidi tähele panna olukordi, kus mõne dramaatilise instinkti ohvriks langen.

Teose autor on küll nüüdseks meie seast lahkunud, kuid oma elutöö kokkuvõtva raamatu jõudis ta õnneks hiilgavalt lõpetada. Rosling lõpetas teose sõnadega: «Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.» Tänu tema raamatule on meil kõigil varasemast veelgi parem võimalus faktipõhine maailmavaade kasutusele võtta, seda levitada ja maailma paremaks muuta. Kasutagem seda võimalust.