/nginx/o/2019/10/31/12702149t1h5871.jpg)
Kindlasti oled juba järeldanud, et selles loos tuleb juttu põlemisest. Jep, panid täppi. Aga silmailuks põletavate küünaldega pole siin mingit pistmist, hoopis õpilastega. Uuringutest järeldub, et ligi pooled õpilased on kogenud koolitööga seotud ülekoormust ja ligi veerand läbipõlemist.
Suurem läbipõlemise risk on inimestel, kes on osavõtlikud, kohusetundlikud ja idealistlikud. Näiteks õpilastel, kes on valmis õppima pikki tunde ja panustama sellesse rohkesti lisaaega, et saada võimalikult hea tulemus. Teiseks teguriks on püsiv stress, kui tööga kaasneb suur vastutus või pidev kohanemise vajadus, õpetajate või pereliikmete kõrged ootused või ebaregulaarne eluviis. Kolmas tegur on emotsionaalse ja praktilise toetuse puudumine.
Eesti inimarengu aruanne tõi esile, et 70% Eesti õpilastest peab õppekoormust liiga suureks, 67% tunneb end pidevalt väsinuna ja 33% ei taha üldse koolis käia (Eesti Koostöö Kogu 2015). Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringud näitavad psüühiliste probleemide tõususuunda (Eesti–Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituut 2011). Samuti vaevavad suurt osa õpilasi ärevus, stress, depressioon, uneprobleemid ja keskendumisraskused.
Vaimne tervis pole sugugi vähetuntud murekoht, ometi ei jõua selle olulisus tihti inimestele kohale. Elame ajastul, mil aeg on raha. Rööprähkleme end ribadeks, sellest algul ise aru saamata. Küllap mõeldakse, et natuke stressi käib asja juurde, ega tehta sellest suurt numbrit. Kuid ajapikku ülesanded kuhjuvad ja see krutib pinget kõvasti juurde.
Kes meist poleks kogenud tunnet, et enam ei jaksa? Kolm päeva haiguse tõttu koolist puudumist ja juba on eKool nii punane, et kole vaadata. Pole sugugi mõnus lamada palavikuga voodis ja kuulata, kuidas telefonipõrin uutest X-idest teatab. Ainuüksi mõte järeltöödest ajab südame pahaks ning tervenemine ei tundugi enam just eriti kutsuv. Aga kui ema lõpuks äsja tervenenu kooli kupatab, ei pruugi tagasi reele ronimine kuigi kerge olla, sest vahepeal on õppekavast terve lünk puudu jäänud. Tegemata töödele lisanduvad eesseisvad testid, mida igast august juurde tuleb ja tekib küsimus, kus asub lähim pilvelõhkuja.
Just selline olukord võib viia läbipõlemiseni ja uuringute kohaselt on läbipõlemise viimase astme puhul 86% kattuvus depressiooniga, mis on väga raske ja kahjuks tänapäeval laialt levinud haigus. Siiski ei ole depressiooni ja läbipõlemise vahel võrdusmärki. Läbipõlemisele on omane vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine ja ükskõikseks muutumine oma töö suhtes. Need seisundid on seotud ülemäärase tööga või negatiivse stressiga. Depressiooni diagnoosimise aluseks on vastavad kriteeriumid.
Paljude noorte puhul võib probleem peituda huviringide rohkuses. Ega minagi teistest erine: kui trennist kella kümne paiku õhtul koju jõuan, olen nii vaimselt kui ka füüsiliselt kurnatud ega suuda õppimisprotsessile 100% pühenduda. Gümnasistid õpivad keskmiselt 46 tundi nädalas, mis on suurem kui täiskasvanute nädalane maksimaalne lubatud töökoormus. Lisaks õpitakse puhkepäevadel, kodutööde maht on suur ja nende sisukus vahel küsitav. Keegi pole ju huvitatud faktide ja valemite tuupimisest, mida suure tõenäosusega hilisemas elus eales vaja ei lähe. Huvi nappuse tõttu on end raske keskenduma sundida, seda eriti südaöösel. Kohustus kodutööd ära teha või järgmise päeva ajaloo kontrolltööks korrata varastab noore väärtuslikku uneaega. Põgusa viietunnise unega aga pikalt vastu ei pea ning väike tukk on tunnis varmas peale tulema.
Läbipõlemine on teadupärast pikaajalise ning ülemäärase stressi tulemus ja sestap ei ohusta see ainult õpilasi, vaid ka õpetajaid. Neil on kohustusi riigi ja lapsevanemate ees ning töötunnid ei piirdu samuti koolimajas veedetud ajaga. Kontrolltöödel, mis põhjustavad õpilastele ebameeldivusi, on sarnane efekt ka õpetajatele, sest nemad peavad ju vigu kontrollima ja seda paljuski oma vabast ajast. 2017. aasta Missouri ülikooli teadlaste uuringu järgi hindas ligi 93% õpetajatest oma stressitaset kõrgeks. Stressis õpetaja puhul kannatavad aga õpilaste heaolu ja saavutused. Tundub, et see on siis midagi lõppematu nõiaringi sarnast.
Kuna läbipõlemine pole naljaasi, kasutatakse selle ravis nii ravimeid kui ka psühholoogilist nõustamist. Tuleb eraldada oluline ebaolulisest ja vähendada oma koormat. Õpilane oma kodutööde mahtu küll kontrollida ei saa, aga aja planeerimise oskuse arendamine oleks abiks. Kohustuste pühapäeva hilisõhtule veeretamist ja homse varna viskamist kahetsetakse hiljem või varem. Läbipõlemiseni kulub keskeltläbi kuni kaks aastat. Seda on raske märgata ja ennetada, aga mingil hetkel tajub lisaks lähedastele ka inimene ise, et midagi on valesti. Siis tulebki aeg maha võtta ja pere või sõpradega murest rääkida.
Nii, et mida see siis ikkagi tähendab? Igaüks meist jookseb aeg-ajalt tupikusse, aga mõni jääbki sinna. Pikaaegse tööga seotud stressi ja kurnatuse tagajärjel pole inimene enam endine ning tema elu võib tahtmatult allamäge veerema hakata. Kui tunned, et hakkad läbi põlema, tuleb vajutada puldist «stop»-nupule. See võib tunduda ebareaalne, sest nii palju on teha. Kuid aega pole kunagi liiga palju, seda lihtsalt tuleb võtta. Kusagilt.
Miks siis ikkagi küünlapäev? Seesmiselt oleme me kõik küünlad, põleme leegitult, kuid järjepidevalt. Kui leek kustuma hakkab, tuleb seda iga hinna eest tuule eest kaitsta… sest tikke rohkem ei ole.