Triin Habicht: vaesuse ja kehva tervise nõiaring

Triin Habicht. Foto: Mihkel Maripuu

Viimane minu käsitletav teema Postimehe «Meie Eesti» tervishoiurubriigis on tervisega seotud ebavõrdsus ja järgmisel nädalal võtab teatepulga üle uus toimetaja.

See teema on mulle endale sümboolse tähendusega, sest just selle kaudu leidsin ma noore majandusteadlasena oma tee tervisevaldkonda. Aktsiaturgudel ja makromajanduses toimuvat analüüsides on lihtne keskenduda tehnokraatlikule analüütikale ning unustada ühiskonnanähtuste inimlikum vaade.

Aga mida teha siis, kui olukord on Pareto-optimaalne, ent siiski tülgastav? (Kes natukenegi on majandusteadust õppinud, suudavad tõenäoliselt elu lõpuni une pealt meenutada, et Pareto-optimaalne on selline ressursside jaotus, mille korral ei ole võimalik kellegi olukorda parandada ilma kellegi teise olukorda halvendamata.) Näiteks, kui Pareto-optimaalne on riigil rohkem panustada rikkamate inimeste tervisesse, sest nende sissetulekud on suuremad ja seega on nad ühiskonnale väärtuslikumad, siis kas see ongi lõplik tõde?

Inimesed peavad oluliseks head tervist. Hea tervis ei ole mitte üksnes enese hästi tundmine ja pikk iga. Tervis loob eeldused paljudeks muudeks asjadeks elus: võime haridust omandada, edukus tööturul, suutlikkus elatist teenida ja head sotsiaalsed suhted. Näiteks OECD riikides keskmiselt on kehva tervisega meeste elu jooksul teenitav sissetulek kolmandiku võrra madalam kui hea tervisega meestel. Hariduse mõju sissetulekule on tervisega võrreldes poole väiksem.

OECD parema elu indeksi leidmise raames küsitleti 145 000 inimest üle maailma. Enamikule vastajatest on tervis hea elu juures prioriteet, sh Eesti vastajatele. Eesti põhiseaduski ütleb, et kõigil inimestel on õigus tervise kaitsele. Viimase puhul on küll pakutud tõlgendust, et riigi elatustasemest sõltub, mis tasemel tervise kaitset on võimalik pakkuda. Silmas ei ole kindlasti peetud aga seda, et tervise kaitse ulatus peaks olema sõltuv inimese «väärtusest ühiskonnas».