Karmo Tüür: väikeste majakate valgus

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Väikeriikide püsimise ainus, ehkki habras garantii on reeglitepõhise maailma säilimine, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Väikeriikidel on kanda eriline roll. Nende ülesanne on olla majakas suurriiklike huvide meres, geopoliitika karide ja suurkapitali kõikematvate lainete vahel, mille hulluses purunevad riigid ja rahvad.

Sellised kentsakalt poeetilised mõtted tulid pähe, osaledes Teaduste Akadeemia ruumes konverentsil «Väikeriikide mõju maailmapoliitikas: Eesti võimalik mõju». Esitleti kahte väga eriilmelist mõttepaberit, osalejateks praktiseerivad poliitikud, alates Eesti presidendist kuni samavõrra praktiseerivate mõtlejateni nagu Teaduste Akadeemia president.

ÜRO Julgeolekunõukogu liikmesuse lähenedes on sedasorti arutelud enam kui olulised. Ei, muidugi ei tasu tegeleda soovmõtlemisega, nagu avaneks Eestil võimalus kogu maailma kohe ja korraga paremaks paigaks muuta. Kuid samas on meil vajadus ja võimalus vähemalt endale selgeks mõelda, mida me siiski tahame selles segases mängus nimega maailmapoliitika.

Eesti on väikeriik selle sõna igas mõttes. Kuid samas: absoluutne enamik maailma riike on väikeriigid või vähemalt peavad ennast selleks. ÜROs on kombeks välja tuua väikeriigi mõõdikuna 10 miljonit elanikku. See arv on aga ammu ajale jalgu jäänud, pakun välja oma rehkenduse.

Võtame lähtepunktiks selle, et maailmas on umbes 200 riiki, sellest täpsusastmest on järgnevaks lihtsaks tehteks enam kui küll. Maailma elanike 100 protsenti jaguneb seega 200 riigi vahel ehk siis n-ö arvestuslik tingriik on koduks 0,5 protsendile elanikkonnast. Praeguse umbes seitsme miljardi inimese puhul on selleks 35 miljonit inimest.