Jonatan Karjus: demokraatia ajakirjanike õlgadel

Ajalehed. Pilt ei ole artikliga seotud. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Killustuvas meediamaailmas kaotab n-ö traditsiooniline ajakirjandus positsioone. Kes ja kuidas peaks tegema valikuid, milline informatsioon meieni jõuab, kirjutab kommunikatsiooniekspert Jonatan Karjus.

Meedia kaudu jõuab vajalik teave inimesteni ja meedial on keskne roll selles, kuidas me ümbritsevast keskkonnast aru saame ja milliste küsimuste üle arutleme. Kui me enam ajakirjandust ei usalda ega loe, kaotame suure osa infoväljast ja kvaliteetset aruteluruumist. Nii väheneb ühtlasi usk põhjendatud argumentidel rajaneva poliitika kujundamisse ja kahaneb valmisolek otsuseid ratsionaalselt seedida.

Eestis – ja tegelikult suures osas maailmas – on üha rohkem inimesi, kes tõsimeeli väidavad, et ajakirjandust ei saa mitte mingil juhul usaldada. Meedia ei peegelda nende sõnul reaalsust ja tõde on kuskil mujal. Põhilise kriitika osaliseks saab peavoolumeedia, mille all mõeldakse traditsioonilises tähenduses väljakujunenud ja laia lugejaskonnaga meediamajasid. Väljaandeid süüdistatakse sageli teemade erapoolikus esitamises ja kallutamises vastavalt omaniku, mõne poliitilise partei, eliidi või kliki huvidele.

Kallutatuses ei süüdistata vaid ajakirjanikke ja ajakirjandust, kellegi või millegi huvides tegutsemist omistatakse üha enam ka ametnikele ja ekspertidele, mis vähendab nende usaldusväärsust ja autoriteetsust ühiskonnas. Löögi all kipuvad sageli olema riiklikud institutsioonid.

Kas usaldus tõesti väheneb või kostab meie kõrvu väikse osa ühiskonnaliikmete kõva hääl? Õige vastus on vististi jaatav mõlemale küsimusele. Ühest küljest näitavad arvud, et meie usaldus riigi institutsioonide ja meedia vastu on rahuldav ja võrreldes ülejäänud maailmaga isegi kohati hea. Teisest küljest on märgata – eriti pikemat ajavahemikku vaadeldes – ühiskondliku rahulolematuse kasvavat survet institutsioonidele ja eelkõige meediale.