Juhtkiri: kui kõhkled, ära muuda

31. oktoobri karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

Nüüd kui valitsus on saatnud teise pensionisamba reformi eelnõu kooskõlastusringile, on aeg järelduste tegemiseks küps, sest kuigi nipet-näpet võib veel muutuda, ei saa reegleid ja tingimusi enam suurel määral ümber teha. Pensionireformi nägu on vormunud.

Ja kuidas võiksid kõlada järeldused?

Eks see sõltu sellest, kelle silme läbi ja millise nurga alt püüda asja kokku võtta. Seades keskmesse keskmiselt jõuka ja investeerimisalaste teadmistega inimese ning proovides vastata küsimusele, kuidas ta peaks reformi järel käituma, võiks tõdemus kõlada umbes nii: «Vabadust on edaspidi rohkem, aga mõtle hoolega, kas sa sellega midagi tarka oskad pihta hakata.»

Need, kel närv põhjusel või teisel vastu ei pea, saavad raha kohe teisest sambast välja võtta … ja viiendiku sellest hoobilt riigile tulumaksuks ära maksta. Omaette küsimus on, miks ei luba närv kogutud raha sambas hoida või seda maksuvabalt nõndanimetatud pensioni investeerimiskontole kanda.

Kui põhjuseks on leegitsev usk, et raha niimoodi kätte saades õnnestub seda märksa tulemuslikumalt investeerida, siis see on üks asi. Muidugi eeldusel, et usk on põhjendatud. Ent kui raha võetakse välja lühinägeliku vaatega – maakeeli selleks, et laiaks lüüa –, siis on kogu asjal traagiline alatoon.

Lühemas perspektiivis saab riik säärasest traagilisusest tulu. Kuid nagu eri leerid on algusest peale rõhutanud, tuleb pensionireformi puhul vaadata kaugemasse tulevikku. Kui sealt paistavad niinimetatud nõudlikult riigi poole vaatavad inimesed, siis ei ole tulevikuperspektiiv hea.

Kaalutlevam osa inimestest ilmselt ei kiirusta teise samba raha välja võtma, sest eelnõu näeb ette, et teatud puhkudel tuleb sellelt summalt maksta ära kümme protsenti või üldse mitte midagi.

Üks on selge: otsustada tuleb läbimõeldult ning vajadusel, ja ilmselt on too vajadus olemas, endast targemate inimestega aru pidades.

Aga kuidas peaks käituma inimene, kelles võibolla tekitab peapööritust ainuüksi mõte sellest, kuidas ta uudse investeerimiskonto avab ja seda ise haldab? Kujundlikult väljendudes samamoodi nagu tagasihoidlike fotografeerimisoskustega inimene siis, kui talle antakse kätte igapidi seadistatav profikaamera: mitte hakata katse-eksituse meetodil midagi kruttima, vaid jätta aparaat vaikimisi seadesse, sest suure tõenäosusega saab tulemus niimoodi kõige parem. Ülekantud tähenduses on vaikimisi seade teise pensionisambasse raha edasi kogumine.

Seda enam, et inimeste otsustusvabaduste suurenemine sunnib möödapääsmatult pensionifondide haldureid rohkem pingutama ja omavahel konkureerima. See kõik on vesi pensionikogujate veskile.

Üks on selge: otsustada tuleb läbimõeldult ning vajadusel, ja ilmselt on too vajadus olemas, endast targemate inimestega aru pidades. Sest kui ebaõnnestunud fotod võivad «hägustada» üht sündmust, siis vussiläinud pensioniks kogumine kimbutab kardetavasti elu lõpuni. Sestap ongi Postimehe toimetus juba ennegi manitsenud raha välja võtmisega mitte tormama.

Jõudu rikastumisel.