Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/04/12530310t1h8154.jpg)
/nginx/o/2019/10/30/12700770t1h55da.jpg)
Renate Keerdi lavastuste reas on «Lävi» uus oodatud lüli, millest vaataja võib välja lugeda seda, mille radadel mõte parasjagu uitab. Märksõnadena jäävad lavastusest kajama kahevahel olek, piiride kompamine ja sujuvad inimmetamorfoosid. Nagu varemgi, väljendab Kompanii Nii universaalsete elukogemuste kehakeelde tõlkimise meisterlikkust.
Lavastuse struktuuris jäävad silma varasematestki Keerdi töödest tuttavad elemendid või korduvad stseenid, millest tooksin esile kolm. Esiteks ootamatutes, mustkunstitrikisarnastes hetkedes väljenduv soov vaatajat üllatada. Need on stseenid, kus publik ohhoo-efektist impulsi saanuna naerma hakkab.
Teiseks tuleb tuttav ette konflikt, mis lahendatakse füüsilist võimekust nõudvate akrobaatiliste piruettide abil. Viimaks on Keerdi lavastustes enamasti olemas ka n-ö tagasivaatamisstseen, mis laseb mõtteil lennata ja mõjub meelipuhastavalt.