Raamist väljas. Uusvaimsus kaasaegses kunstis

Shana Moulton, "Isiklik auru interface", 2019. Zabludowicz kollektsioon, London. Foto: Tim Bowditch

Kuigi vahetevahel võib tunduda vastupidi, ei asu kaasaegne kunst tegelikult omaette mullis. Nii nagu üleüldse ühiskonnas, nii levivad ka rahvusvahelises kunstimaailmas edukalt alternatiivmeditsiin, riitused ja kõikvõimalikud vaimsed rännakud.

Septembri lõpus kuulutas Gwangju biennaal, mida peetakse üheks kunstimaailma tippsündmuseks, välja 2020. aasta näituse teema «Minds Rising, Spirits Tuning». «Tänapäeval toimuv ühisevolutsioon koos tehisintellekti ja algoritmidega vajab kosmoloogilist perspektiivi,» kuulutavad biennaali kuraatorid Defne Ayas ja Natasja Ginwala.

Näituse ürituste programm reklaamib muuhulgas kunstnik Angelo Plessase rituaali, mis on inspireeritud Diony­sose müsteeriumitest ja India riitustest; reisi läbi heliregistrite ja allmaailma šamanistlike kujundite koos kunstnik Yin-Ju Cheniga, asteekide kosmoloogia ja Nagua maailmanägemuse vaimolendite teooriaid koos kunstnik Fernando Palma Rodríguezega.

Kuigi päris kunst näitusesaalis võib tihti üsna suuresti erineda sellest, mida kirjutatakse näituse tutvustusena, ei saa ikkagi lahti tundest, et see kõik kõlab kuidagi... esoteeriliselt?

Kaarin Kivirähk kirjutab kriitiliselt viimasel ajal kaasaegses kunstis pead tõstnud esoteerikatrendist.