Ilmajutt: suurt külma ei paista, kuid november võib tulla keskmisest jahedam

Lund võib nädala vältel vaid paiguti näha, maha see ilmselt ei jää. FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ilm nagu ikka on väga muutlik, näiteks viimase nädala jooksul oleme kogenud: kuskil Eesti otsas oli päikeseline ja ligi 17 kraadi sooja (25. oktoobril Võrus), siis jälle tormine ja paduvihmane (27. oktoobril sisemaal, nt Võrus, tuul puhanguti kuni 26 m/s, mistõttu jäi Võru linn elektrita, olid suured tormikahjud) ja lõpuks rahulik, külm, paiguti lumesajune ilm (alates 28. oktoobrist).

Selle taga on ikka õhumassid, mis võivad ilma muuta ebatavaliselt soojaks või hoopistükkis külmaks. Õhumasside vastasseisust saavad oma jõu ka sügistormid (barokliinne labiilsus). Eelmises ilmajutus tutvustasin õhumasside olemust, päritolu ja geograafilist klassifikatsiooni. Seekord keskendun termodünaamilisele liigitusele.

Meeldetuletuseks, et õhumasside levinuimad klassifikatsioonid on termodünaamiline ja geograafiline klassifikatsioon. Viimase alusel jagunevad õhumassid nii: arktiline/antarktiline, polaarne, troopiline ja ekvatoriaalne. Lisaks jagunevad need omakorda, v.a viimane, merelisteks ja mandrilisteks.

Termodünaamilise klassifikatsiooni järgi võivad õhumassid olla ebastabiilsed ehk labiilsed, stabiilsed ja ükskõiksed ehk indiferentsed. Õhumassi tasakaalu ja kihistuse määrab aluspind, päevane soojenemine / öine jahtumine, sünoptiline olukord, niiskussisaldus ja paljud muud tegurid.

Labiilne on tavaliselt niiske õhumass, mis on antitsükloni servaalal (kevadel, suvel) või mõne frondi läheduses, suvel sagedamini päevasel ajal maismaal, sügisel ja talvel avatud veekogude kohal. Selle tunnus on konvektsioonipilved (rünk- ja rünksajupilved), atmosfäärinähtustest aga hoogsajud, äike ja pagi.

Stabiilne õhumass on tavaliselt külma aluspinna kohal, näiteks soe õhk suhteliselt külma veekogu kohal või kui õhumass on väga kuiv, sageli on see nii kevadel merede-ookeanide kohal või talvel sulailmaga maismaal ja antitsüklonites. Stabiilsuse välised tunnused on näiteks kihtpilved ja udu.

Ükskõikne õhumass on tihti kohaliku päritoluga, sel võib olla nii labiilsuse kui ka stabiilsuse tunnuseid olenevalt sellest, kas on päev või öö. Erialakirjanduses käsitletakse seda õhumassi tavaliselt väga napisõnaliselt.

Üks lugeja kirjutab: „Lisaks fenoloogilisele aastaajale on olemas sünoptilised aastaajad ja astronoomilised aastaajad. Kas saaksid mõnes tulevases Maa Elu artiklis või mujal käsitleda neid aastaaegu, eriti sünoptilisi?” See tulebki järgmises ilmajutus teemaks (Климат Таллина. Гидрометеоиздат 1982 põhjal).

Nädal pööras uue lehe ilmapäevikus: suurest soojast oleme ilma. On vaid hilissügisene kõledus, mida mahendab täna (31.10) tsüklon oma tihedate pilvede ja sajuga: soojapiir võib tõusta edelatuulele avatud rannikutel 10 °C lähedale.

Suurt külma esialgu veel ei paista, ehkki november võib tulla pikaajalisest keskmisest pisut jahedam. Lund võib nädala vältel vaid paiguti näha, maha see ilmselt ei jää.